Contra -Urvaste süda

Tuesday, September 18, 2012

Valmiera maraton 2012

Valmiera maratonile läksin vastu mõttega, et kolme nädala pärast on ees uus maraton. Kolm nädalat kahe maratoni vahel: midagi täiesti uut. Minu jaoks.
Seepärast otsustasin, et teen Valmiera eeltreeninguna enne esimest Tartu Linnamaratoni, mille tõstsin tähtsamaks maratoniks, kus tahan tulemust joosta . Ja esimest korda läbin maratoni nii, et ei kiirusta kuhugi, et see ei teeks mulle suuremat häda. Et nautida juubelit ja kindlasti jõuda 10. korda maratoni lõppu. Kui kaua rahulikult jooksmine võib aega võtta, polnud õrna aimugi …
Pühapäevaks olid asjad juba muutunud. Kuivõrd minu hea sõber, Valmiera teatri näitleja Jaanus, tegi mulle ettepaneku tulla vaatama Bulgakovi näitemängu „Zojas dzivoklis“ kontrolletendust, mille algus 6 tundi pärast maratoni algust. Nooh, et jõuda ühikasse, käia duši all ,tagasi kesklinna jõuda … Peaks 4,5 tunniga hakkama saama. Ehk ei olegi kõikse hullem.
Mõtlesin, et ei ole halvemas vormis kui aasta tagasi. Hm, ilmselt olin sel aastal vahepeal paremaski vormis kui aasta tagasi, aga samas … nii pikka maad nagu 42,195 ei olnud peaaegu aasta aega jooksnud vahepeal.
Valmistusin mõnuga. Teadsin, et võin rahulikult alustada stardipaika jalutamist tund aega enne starti. Või ikka kergelt sörkida, et korraga ka soojendust teha.
Ilmast. Mitu päeva oli Valmieras mõnuga vihma ladistanud … see nii väga ei hirmutanud ka …. Kahe aasta eest korralikus padukas Valmiera läbitud ju. Aga starti minnes … lausa suveilm … olgugi, et Norra ilmateade lubaski ilusat ilma, midagi sellist ikka ei oodanud
Igatahes mõnus oli alustada. Läksin muudkui omas tempos. Aga kui selgus, et olen 3:45 jooksjatest eespool, hakkas kõhe. Otsustasin, et kui 4 tunni mehed mulle järgi jõuavad, püüan nendega koos püsida, ei ole mõtet ennast vägisi 4 ja poole tunni peale langetada.
Lasin siis rahulikult, ja peatselt kohtusin 4:00 tempo hoidjatega. Tõesti, kui Eestis nimetatakse neid vist tempomeistriteks, siis Valmieras on nende ametinimetus „Tempoturetajs“. Ja ergutamine käis ka „Turet! Turet!“, ehk „Hoia! Hoia!“. Eestis kasutatakse vist selle asemel „Läheb! Läheb!“
Ringe oli 4, igaüks 10,5 km pikk. Kahe viimase kilomeetri peal oli ergutust kõvasti, keegi DJ oli ennast sisse säädinud, lasi muusikat, ergutas, päris ringi lõpu eel enne kaubamaja mängiti lausa Prata Vetrat. Nautisin jooksu nagu olin planeerinud, tervitasin ergutajaid, tegin tantsuliigutusi, ehk isegi jooksin muusika taktis.
Teine ring kulges ikka nelja tunni tempos, ringiaeg näitas ka seda. Vahepeal tegin ise neljatunnimeestele tempot. Aga kuskil 15 km peal läksin nii hasarti, et ei raatsinud tempohoidjatega vahet sisse jätta, mis joogipunktis tekkis ja spurtisin neile järgi. Mõtlesin, et küll ma sellest ühest spurdist ära taastun. Aga vist unustasin, et need on 10-15 km jooksud olnud, kus ma olen sellised spurte harrastanud.
Ei olnud hullu veel midagi, kuigi esimene kergus hakkas kaduma … Proovisin joogipunktides tempomeestega samas tempos juua, ehk siis rohkem käigu pealt. Muide, kui ma jooksin rekordi 3:35.05 omal noorusajal, ei peatunud ma joomiseks kordagi.
Kolmas ring. Kuskil poole peal tundsin, et selles tempos ei tasu lõpuni üritada. Mõte siis, et ringi lõpus lähen kempsu ja kui välja tulen, lasen mõnusalt rahulikult edasi. Aga 3 km (või 2) enne ringi lõppu vajus ramm sammust järsku välja ja vaatasin rahulikult, kuid pisut nukralt, kuidas tempotegijad kaovad nagu tuul. Otsisin kiiresti endale sobiva tempo ja ringi lõpus oli juba kindlus käes, et kui ma samase sörgiga jätkan, siis ei pea käimisele üle minema. Ilm oli väga palavaks läinud, aga kuumusest ei ole mõtet õigustust otsida, kuigi see kindlasti aitas väsimisele kaasa.
Ei läinudki. Kellelegi sappa ei võtnud, kes mööda läksid, aga mõne püüdsin oma 7.00-7.15 kilomeetriaegadega kinnigi. Nautisin lihtsalt seda, et ma olen endale pool tundi varuaega korjanud ja võin lubada just sellist tempot, niivõrd kui üldse saab valusaid jalalihaseid nautida. Maratoonarid saavad. Naeratasin rahvale, oli tekkinud ka üks ilmselt isehakanud joogipunkt, kus pakuti mullegi lahkelt vett, võtsin üllatunult joogi vastu ja rüüpasin ja tänasin, siis nad ütlesid: kolm latti. Naljaga muidugi.
Enne viimast tõusu läks veel üks paar mööda, mees ja naine, lõpuprotokollist vaatasin, et Kronbergid. Mees ütles, et „Jookseme“, aga ma raputasin pead ja muigasin ja lasin neil oma teed minna.
Kui mulle öeldi lõpuaeg 4:18 peale, olin nii rahul, et küsiti, kas ma jooksin rekordi. Raputasin pead. Kuigi pärast hakkasin mõtlema, et omalaadse rekordi suutsin siiski saavutada. 4:18.22 on minu parim ebaühtlaselt läbitud maraton.
Ja siis pidi edasi jooksma. Võtsin enda kompsu pakihoiust, pudrukausi, sõin rahulikult käigu pealt, kui puder söödud, viskasin tühja kausi ära ja tegin veel umbes 1 km jooksu. Kiirelt uhasin higi ja soola enda pealt maha, teised riided selga ja siis teatrisse. Teater oli haarav, kuigi mu teadmised läti keelest on ikka liiga väikesed, et teksti mõtet tabada, seal oli palju ka lihtsalt vaadata. Ja silm ei vajunud kordagi kinni, ei olnud hirmugi. Ja kaunid venekeelsed laulud ka vahepeal. Huvitav, et kui arvestada etenduse algusajaks täpselt 18.00 (vist algas mõni minut hiljem siiski), kestis etendus koos väikese vaheajaga 3:35, sama palju kui minu maratonirekord.

Läbitud 10 maratoni statistika:
5 maratoni Eestis, 5 Lätis
5 maratoni alla 4:30, 5 üle
5 õigesti jagatud tempoga, 5 väga rasket lõppu (ei kattu eelmisega)
6 maratoni kõndimata, 4 kõndimisega (+2 katkestamist)
4 maratoni septembris, 3 juulis, 2 märtsis ja 1 mais.
1 maraton paduvihmas, 1 lumetormis, 5 palavusega.

Meelis Atonen, kes lõpetas minust pool tundi eespool oma 83. maratoni, peaks vist sellise statistika tegemiseks terve päeva varuma.




Indrek Jürgensteini pildid, mida ta tegi mulle vastu joostes. Esimesel pildil ei ole mind küll väga palju peale jäänud:)Nagu näha, teen seal 4-tunnimeestele tempot.

Labels: