Võru-Väimela 2012: tavaline korralik jooks tuli välja
31. Võru-Väimela jooksule läksin natuke kangete jalgadega, ilmselt ikkagi üleeilne jalgpall oli veel jalgades. Aga ei jalgpallist ega jooksust ei raatsinud loobuda, sest mõlemat mahub niigi harva graafikusse.
Tegin ka sellise julge eksperimendi, et ostsin enne jooksu täitsa tutikad tossud. Hirmsat riski sealt ei paistnud, oli ju eesootav jooksudistants küllalt mõistliku pikkusega, erinevatel andmetel 6-7 km. Isegi kalduks pigem lühema poole, sest üsna kiiresti saab läbi küll. Teiseks sain jalale nii mugavad tossud, et kohe meeldis jalgadele. Ette rutates võib öelda, et tossudega oli kõik vägagi vinks-vonks.
Tegin vaikselt sooja, aga stardihetkeks oli ikka natuke kange tunne. Läksin mõistliku stardikiirendusega ja kohe hakkasin tempot vaikselt ülespoole kruttima. Mehed siis ütlesid, et tahavad revanši võtta Tartu jooksumaratoni eest. Mul venitas see jutt kohe sammu pikemaks, selja taha enam ei vaadanud, praktiliselt kunagi ei vaata, niikuinii kedagi tuleb selja tagant. Olin sellise teistepüüdmise positsiooni peal, vaikselt võtsin vahesid kinni ja läksin möödagi. Viimaks läks jooksmine raskekski, aga siis oli silmside Väimelaga ka olemas juba. Eesolijad enam eriti ligemale ei tulnud, taganttulijatest mõned läksid minust lõpuosas siiski veel mööda. Ka üks tütarlaps, leidsin motivatsiooni lõpuosa tema taga ja kõrval hoida, aga oli näha, et tal on minust üks käik rohkem varuks. Siiski tasus staadionikiirendus ära, üks minu revanšiihkajatest jäi ainult 7 sekundiga selja taha. 26.12 oli mõnikümmend sekundit parem kui eelmisel aastal.
Pärast läksin häälega koju, lõpuosa Vaabina ristist koju suuremalt jaolt jooksin, vaikset sörki.
Tegin ka sellise julge eksperimendi, et ostsin enne jooksu täitsa tutikad tossud. Hirmsat riski sealt ei paistnud, oli ju eesootav jooksudistants küllalt mõistliku pikkusega, erinevatel andmetel 6-7 km. Isegi kalduks pigem lühema poole, sest üsna kiiresti saab läbi küll. Teiseks sain jalale nii mugavad tossud, et kohe meeldis jalgadele. Ette rutates võib öelda, et tossudega oli kõik vägagi vinks-vonks.
Tegin vaikselt sooja, aga stardihetkeks oli ikka natuke kange tunne. Läksin mõistliku stardikiirendusega ja kohe hakkasin tempot vaikselt ülespoole kruttima. Mehed siis ütlesid, et tahavad revanši võtta Tartu jooksumaratoni eest. Mul venitas see jutt kohe sammu pikemaks, selja taha enam ei vaadanud, praktiliselt kunagi ei vaata, niikuinii kedagi tuleb selja tagant. Olin sellise teistepüüdmise positsiooni peal, vaikselt võtsin vahesid kinni ja läksin möödagi. Viimaks läks jooksmine raskekski, aga siis oli silmside Väimelaga ka olemas juba. Eesolijad enam eriti ligemale ei tulnud, taganttulijatest mõned läksid minust lõpuosas siiski veel mööda. Ka üks tütarlaps, leidsin motivatsiooni lõpuosa tema taga ja kõrval hoida, aga oli näha, et tal on minust üks käik rohkem varuks. Siiski tasus staadionikiirendus ära, üks minu revanšiihkajatest jäi ainult 7 sekundiga selja taha. 26.12 oli mõnikümmend sekundit parem kui eelmisel aastal.
Pärast läksin häälega koju, lõpuosa Vaabina ristist koju suuremalt jaolt jooksin, vaikset sörki.
Labels: sport