Haanja ... seekord 86,66 km

Alustama peaks sellest, et sain Haanja Jala100 nädala alguses külma. Arvan, et asi ei olnud pühapäevas kui käisin suht lühikeste peal jooksmas, vaid esmaspäevas, kus keset Tartut tabas mind ootamatu päike ja kuumalaine, nii et higistasin kõndides ja päris jupp aega ei olnud kuiva särki võtta. No ei oska ettevaatlik olla. ** Teisipäeva õhtul proovisin ikkagi joosta, et kui jooksmisest paremaks ei lähe, siis loobun seekord. Ega ma polnud veel registreerunud ega ka mingit logistikat polnud paigas, kas saan kuskilt transpordi või jään Haanjasse ööbima … Joosta oli tõeliselt halb, kuidagi kuramuse keerama hakkas, pöörasin vähem kui kilomeetri pärast tagasi. ** Aga kui Sander kirjutas Facebookis, et ka tema võitleb haigusega, aga tõenäoliselt tuleb Haanjasse ja püüab tõvest jooksmisega jagu saada … ja kui enda tervis ka ikka pigem paremaks läks, ja kui sai Vaskna taluga ööbimine kokku lepitud, panin ennast kirja. Mõtlesin ka varianti, et piirdun seekord maratoniga, aga ei … kui juba, siis juba. Ultral on ka 46,66 juba arvesseminev tulemus, ainult pisut pikem kui maraton. ** Reede hommikul hakkasin asju pakkima ja kuivõrd lumi oli juba maha tulnud, oli selge, et rajaolud on keerulised. Hirm oli, et midagi olulist võib maha jääda. Ette rutates võib öelda, et midagi lõppkokkuvõttes maha ei jäänud ja eriti palju kasutamata ka ei jäänud … Asjade kokkuotsimine lõi korralikult adrenaliini üles, tuli korralik võistlustunne juba. Haigusest ei olnud enam jälgegi. ** Tõsi, jalanõudega sai nalja. Alguses pakkisin kahed tossud sisse, sest vaatasin, et ainuke jalanõu, millega kannatab kodust välja pääseda, on kummik. Aga kui käisin väljas teed vaatamas, selgus, et asi ei ole ikka nii hull nagu aknast paistab. Võtsin siis ühed tossud kotist välja, et panna nad juba minekuks jalga … ja siis selgus, et oleksin teise paarina võtnud kaks ühe jala tossu. Võtsin siis kõige vanemad, vanuselt neljandad, mis mul veel käibel on. Ja kõige uuemad, millega ma üldiselt praegu jooksmas käin. ** Õhtul maandusin Vasknas ja sealne perenaine Margit ei pidanud paljuks hommikul vara üles tulla, et 5.30 mulle putru pakkuda. Jalutasime siis koos Kaimariga võistluspaika, vast kuskil paar kilomeetrit, see oli hea soojendus. Kaimaril kripeldas see, et eelmisel korral kaks ringi 100-ni tegemata jäi, ütles, et tema eesmärk on mind täna võita. ** Start läks pisukese hilinemisega, aga polnud vahet. Silme ees ikka maksimumeesmärk, läbida seegi kord 6,66 km-st ringi 15 korda ehk 100 km. Kui eelmisel aastal otsustasime Toivoga esimese ringi alguse sissejuhatuseks kõndida, siis seekord hakkasime kohe vaikselt jooksma. Teistega võrreldes üsna vaikselt vist, sest poole ringi peal olime ikka üsna kahekesi jäänud. Tõsi, seekord oli keegi ikka tagapool ka. ** Päris mõnus ja armas ja läbitav rada oli, esialgne hirm, et tuleb alguses lumes sumbata, oli asjatu. Kenad jäljed olid sees, aga siiski leidus juba kohti, kust päris kuiva jalaga läbi ei saanud. Mingi mõte käis vahepeal peast läbi, et kui olen kaks tiiru vanade tossudega ära teinud ja rada on küllalt kõvaks tambitud, vahetan kuivad sokid ja kuivad tossud … aga juba teisel ringil oli ilmselge, et mingit kinnitampimist ja paremat rada siit ei tule ja kui ma tossu vahetan, ei ole mul lõpuks ühtegi kuiva jalanõud kojuminekuks. Vahetasin siis teise ringi lõpus ainult sokke, see aitas muide väga palju, kuigi sokkidel ei olnud võimalik eriti kaua märja tossu sees kuiv olla. Vahetasin ühe korra veel, vist pärast 8ndat ringi. ** Kõik läks laabsalt ja lõbusalt jupp aega. Vahepeal sibasid meist mööda maratonijooksjad, kelle kohta läks käibele väljend „sprinterid“, kuna neil polnud plaaniski rohkem joosta, kui kiired 42,195 km. Korraks mõtlesin, et ka meil Toivoga on tempo liiga kiire, aga eks ma siis püüdsin pidurdada kui nii tunduma hakkas. Pärast neljandat ringi uuesti edasi minnes tundus parem põlv juba üsna hell. Hiljem selgus, et põlveprobleemid tekkisid üsna mitmetel. Kõrgemate kohtade eest heidelnud Sander pidi koguni seetõttu poole maa peal pooleli jätma. ** 5. ja 6. ring läksid üsna kenasti, mõnus oli mõtelda, et ohoo, varsti ongi maraton joostud. 6 ringi on ju juba 40 km. Seitsmendal ringil aga hakkas ennast meelde tuletama, et teisipäeva õhtul ei olnud mu hingamisteed absoluutselt korras veel. Ringi lõpus sõin rahulikult ja mõtisklesin ja tegin isegi pikali maas hingamisharjutusi, aga siis vaatasin, et peab ikka edasi minema. Esimest korda kasutasin väljendit: teeks ikka ühe ringi veel. Aga hingamine jooksmise ajal oli varsti jälle ebamugav, ka jalad tundusid liiga kanged. ** 8. ringi lõpp. Läbitud 53 km. Jooksime Toivoga endiselt paarisrakendis, võib-olla ergutas mind päris palju Toivo soov ületada tema eelmise aasta tulemus 66,6 km. Mul oli juba selleks ajaks selge, et 100 km peale ei jõua. Aga suur valge oli väljas, kuigi nii väga tahtsin sauna, kus maratonimehed olid juba kõik ära käinud, jätkasin siiski. Aga kuivõrd mul olid suusakepid ühes, võtsin need appi ja jätkasin nö kepikõnniga. Nö sellepärast, et käimiskepid on ikka hulga lühemad, selgus õhtu jooksul Aga noh, oli siis suusatamisimitatsioon või ükskõik, igatahes edasi liikusime. ** 9. ringi lõpp. Ikka oli veel rohkem siiber ees, istusin spordimajas ja arutasin, et kas on ikka mõtet edasi minna, aga tütarlapsed kõrval utsitasid, et tuleb jätkata; Toivo, kellega tänaseks oleme vähemalt paarsada kilomeetrit võistlustel kõrvuti läbinud, oli ka valmis edasi minema ja nii tuli minna. Mägedest alla ikka jooksime, muidu kulgesime kõndides. ** 10. tiiru peal hakkas tsuskama ka vasaku jala põlveõndlas, ringi lõpus toetasin keppide najale ja ütlesin vist juba välja, et nüüd aitab. Aga sinna oli jõudnud Vaskna talu peremees Ahti, kes teadis, et mul ei ole pealampi ja kuna hämaraks kiskus, ta tõi mulle igaks juhuks veel kaks tükki, sest ei olnud nende töökindluses päris kindel. Kui kuulis, et mul on plaanis pooleli jätta, ütles Ahti, et ärgu ma nüüd sellepärast ennast ribadeks rebima hakaku, et ta lambi tõi. Ma ei öelnud midagi, aga mõte oli selge, et nüüd ma pean küll kindlasti jätkama. Tegin veel natuke venitusi ja jalgadel ei olnud enam häda suurt midagi. Läksime koos Toivoga edasi. Kusjuures ma veel pealampi külge ei pannud ja kui tüdrukud teeninduspunktis küsisid, et kas mul pealamp on, siis ütlesin, et on küll, aga ma panen ta alles järgmisel ringil. See ütlus tekitas elevust, siis sain ise ka aru, mis olin öelnud ja hakkasin naerma. Nii mitu tiiru oli see „ehk-veel-ühe-ringi“ jutt käinud. Ütlesin veel Toivole, et meil ei ole 15 tunniga 100 kilomeetri läbimiseks vaja teha muud kui läbida 5 viimast ringi sama ajaga, mis 5 esimest. (Pärast küll arvutasin, et 4 minutit oleks ka siis üle läinud ** 15 ringi läbimine oli muidugi puhas muinasjutt, aga pärast 11. ringi vaatasime rahulikult üle, et 13. ringile jõuame veel kontrollaja piires minna, aga 14ndale mitte. Teeme siis ikka need 2 ka ära. 12. ring läks üsna iseenesest, siis oli täpselt kaks tundi aega viimase 6,66 km jaoks ja seekord jalutasime isegi laskumisi, aga ei olnud üldse kerge. Tõsi, jooksime alla kõige keerulisemast laskumisest vahetult pärast metsas asuvat joogipunkti, sest see lihtsalt oli nii eriline, kutsusime seda „sukeldumiseks“. ** Mõtlesin, et lõpu ikka võiks joosta, vahepeal, et viimased 1,5 km, siis ehk viimased 660 m, no paarsada meetrit enne lõppu võtsin ennast kokku ja ütlesin Toivole, et siit võiks küll jõuda lõpuni joosta. Nii tegimegi, Toivo näitas väledust ja jättis mind paari sekundiga selja taha, aga see ei olnudki enam üldse oluline. 86,66 on ikkagi päris viisakas tulemus ja teistega võrdluses – koht oli mul parem kui eelmisel aastal. Niisiis 14:16.38,2 ja 28. koht. Vähemalt 46,66 km läbis 56 jooksusõpra, vähemaga seekord 100 km jooksus tulemust kirja ei saanud. Tarenaaber Kaimar jõudis kümmekond minutit pärast mind finišisse, aga tema lõpetaski 14 ja poole tunniga 100 km. Nii et täpselt vahetasime eelmise aastaga võrreldes tulemused. Muide, Kaimarit ma raja peal ei kohanudki, kuigi ühe korra ta minust ringiga mööda sai, aga ju see juhtus siis, kui ma kuskil seesruumis kükitasin. ** Rada läks päeva peale muidugi porisemaks, üks lomp laienes iga ringiga, kõik püüdsid kõrvalt võtta. Viimased ringid, kui mul oli lompidesse astumisest juba üsna ükskõik, kihutasin sealt otse keskelt läbi. Ja sain üsna „kuiva jalaga“, ilmselt keskelt polnud teda viimasel ajal enam sõtkutud. Ja muide, avastasin alles järgmisel päeval kotti pakkides, kui korraliku mudakihiga mu dressid tegelikult kaetud on. ** Toitumine raja peal oli üsna rikkalik ja ligitõmbav, ehk sõin isegi liiga palju mõnel korral, aga otseselt see küll segavat ei tundunud. Igatahes paistab, et kaks päeva peale jooksu kaalun paar kilo rohkem küll, kui päev enne jooksu. Teine jooksujärgne päev jalgadel küll suurt häda ei ole, ju siis viimased 33,3 km olid mingil määral lõdvestuseks. Eelpoolmainitud parema jala põlve väliskülg ja vasaku põlve õnnal on küll pärast pikalt vedelemist esmalt hellad, aga sörkida on juba päris mõnus. Nüüd on mul plaanis paar aastat ultratamisega pausi pidada, (va ümber Võrumaa jooks maikuus enne Uma Pido) )aga kui mahti saan, lähen jooksen järgmistel Haanja100 peal maratoni … Õhkkond on seal tõsiselt mõnus. Suur sõbralik jooksjate pere.

Tartu 1. Linnamaraton - kas minu Elu Jooks?

Tartu 1. Linnamaraton. Uhke on osaleda millelgi, mis toimub esmakordselt. Seepärast otsustasin, et kahest kolme nädala jooksul toimuvast maratonist keskendun rohkem Tartu omale. Valmierat ei õnnestunud küll nii rahulikult läbida kui alguses mõtlesin, aga küllap taastusin ära. Eelmise aasta Valmierast, kus naasin üle pika aja taas alla 4 tunni jooksjate rivvi, oli hammas verel. Seepärast ei varjanud hetkegi, et 4 tundi on mu eesmärk. Et mul oli seljas särk, kuhu kirjutatud „Jooksen SEBE bussi peale“, küsiti raja peal, et mis kellase bussi peale ma jooksen. Ütlesin, et kella ühese. (Start oli kell 9). Plaan oli üsna auahne, kui arvestada, et enda 10 maratonist olin ma suutnud vaid kahel korral 4 tunni piiri alistada ja kolmas tulemus oli alles 4:17 kanti. Aga viimase aja minek andis lootust siiski. Stardis juhtus siiski, et ma ei saanud 4 tunni tempomeistri Meelis Atoneniga kokku ja seega jooksin pidevalt 4 tunni grupist paar minutit ees. 20 km peal tundsin, et jalgadel hakkab jahe. Olin võtnud riski joosta lühikeste jooksupükstega, ette rutates võib öelda, et hiljem olin sellega väga rahul, sest päike näitas hiljem päris tugevalt oma võimu ja pidin kuumavat peadki veega jahutama. Tundsin, et jalad on väga terved veel ja lisasin päris julgelt tempot, just sammu tihendades, et soojem ka hakkaks. Usaldasin oma keha, et ta peab selle tempoga lõpuni vastu.26-28 km peal Ihastest läbi joostes nägin väga kummalisi tänavanimesid: Kodukolde ja Kraavikalda. No need olid küll meelega maratoonaritele otsitud, mõtlesin. Ma küll ei tundnud, et mul oleks hirmsat tungi ennetähtaegselt kodukolde ette saada, aga hiljem selgus, et umbes samal hetkel nägi 4 tunni grupp mind ja Meelis Atonen ütles: me saame Contra kätte. Ja tegi samas ka luuletuse: Kes selg ees seal vastu tuleb? Kas trassil võidelda veel juleb? Distantsiks tal on ultra, see on meie Contra. Aga mina jätkasin mõnusa sammuga, olles rohkem inimestepüüdja kui jahiloom. Vist kuskil 10 km enne lõppu, püüdis mu kinni Indrek Jürgenstein, kes oli 4 tunni grupist eraldunud. Tahtsin temaga kaasa minna, aga sel hetkel ei olnud mu jalg kõige teravam. Siiski säilitasin Indreku üsna silmatorkavat särki jälgides päris hea tempo ja kuigi Indrekut kinni ei püüdnud ja pikapeale ta kaduski silmist, möödusin ma selle käigus päris mitmetest. Päris pikaks ajaks sain ka endale omakanguse paarilise, kellega siis koos teistest möödusime. Mingil hetkel vist jätsin temagi natuke maha, aga 500 m enne lõppu ta üllatas mind ja möödus ikkagi. Ehk kuskil 5 km enne lõppu anti raja kõrvalt teada, et koht on 227. See tekitas 200. koha isu. Oi, ma kannatasin, aga teadsin ka, et tempo allalaskmine on ohtlik ja kui ma nüüd Atoneni-grupi järgi lasen, ei suuda ma võib-olla nende tempos jätkata. Siis tuli 40 km ja Toomemäe tõus. Seal ma kedagi vist kinni ei püüdnud, hoopis paar väledat põtra rühkisid kergejalgselt minust mööda. Aga kui ma olin juba üles saanud, oli jalg veel küllalt kerge, et mõnedest mööda minna. Viimase 500 m peal olin kahevahel, kas üritada veel eesolijaid püüda, siiski veel kiirendasin. Aga hoopis minust rühkis paar meest mööda, nende hulgas ka Meelis Atonen, kelle kange spordimehe vaim ei lubanud lasta mul ette jääda. Kaotasin veel fotofiniši mehele, kelle suutsin enne lõppu kinni püüda. Aga kui protokollist jälgida, tundub, et viimasel ringil lasin 8 jooksjat endast mööda, aga ise möödusin 50-st. Koht siiski 204., maagilisest 200. kohast jäi puudu 10 sekundit. Vaatasin vaheaegadest, et olin kõik maratoni lõigud väga ühtlase kiirusega läbinud ja viimased 12 km peal oli km aeg isegi 1,5 sek kiirem kui terve maratoni peale kokku. 3:54.09 on mu elu teine maratonitulemus ja M35 võistlusklassis joostuna parim. Kui Ain-Alar Juhanson, kes mitmes kohas võistlejaid ergutas, küsis, et kas teed oma elu jooksu, ütlesin, et mul on ju ka 3:35.05 olemas. Aga kui arvestada, et olin siis 8 aastat noorem ja kümmekond kilo kergem – ja vahepeal tegin läbi 4-aastase tõsise mõõnaperioodi … siis pole Elu Jooks ka liialdus just. Tartu Linnamaraton oli eriti tore sellepoolest, et vahepeal keerati suisa kruusatee peale ja kuskil võsa vahel mingis märjas kohas vist, oli maha pandud punane vaip, mis tekitas jooksjates tugevalt elevust. Kaasaelajaid oleks küll võinud rohkem olla, aga ehk teadvustub see Tartu inimestesse ajapikku. Ma ei näe põhjust, miks see ettevõtmine ei võiks korduda ikka ja jälle ja igavesti.

Valmiera maraton 2012

Valmiera maratonile läksin vastu mõttega, et kolme nädala pärast on ees uus maraton. Kolm nädalat kahe maratoni vahel: midagi täiesti uut. Minu jaoks.
Seepärast otsustasin, et teen Valmiera eeltreeninguna enne esimest Tartu Linnamaratoni, mille tõstsin tähtsamaks maratoniks, kus tahan tulemust joosta . Ja esimest korda läbin maratoni nii, et ei kiirusta kuhugi, et see ei teeks mulle suuremat häda. Et nautida juubelit ja kindlasti jõuda 10. korda maratoni lõppu. Kui kaua rahulikult jooksmine võib aega võtta, polnud õrna aimugi …
Pühapäevaks olid asjad juba muutunud. Kuivõrd minu hea sõber, Valmiera teatri näitleja Jaanus, tegi mulle ettepaneku tulla vaatama Bulgakovi näitemängu „Zojas dzivoklis“ kontrolletendust, mille algus 6 tundi pärast maratoni algust. Nooh, et jõuda ühikasse, käia duši all ,tagasi kesklinna jõuda … Peaks 4,5 tunniga hakkama saama. Ehk ei olegi kõikse hullem.
Mõtlesin, et ei ole halvemas vormis kui aasta tagasi. Hm, ilmselt olin sel aastal vahepeal paremaski vormis kui aasta tagasi, aga samas … nii pikka maad nagu 42,195 ei olnud peaaegu aasta aega jooksnud vahepeal.
Valmistusin mõnuga. Teadsin, et võin rahulikult alustada stardipaika jalutamist tund aega enne starti. Või ikka kergelt sörkida, et korraga ka soojendust teha.
Ilmast. Mitu päeva oli Valmieras mõnuga vihma ladistanud … see nii väga ei hirmutanud ka …. Kahe aasta eest korralikus padukas Valmiera läbitud ju. Aga starti minnes … lausa suveilm … olgugi, et Norra ilmateade lubaski ilusat ilma, midagi sellist ikka ei oodanud
Igatahes mõnus oli alustada. Läksin muudkui omas tempos. Aga kui selgus, et olen 3:45 jooksjatest eespool, hakkas kõhe. Otsustasin, et kui 4 tunni mehed mulle järgi jõuavad, püüan nendega koos püsida, ei ole mõtet ennast vägisi 4 ja poole tunni peale langetada.
Lasin siis rahulikult, ja peatselt kohtusin 4:00 tempo hoidjatega. Tõesti, kui Eestis nimetatakse neid vist tempomeistriteks, siis Valmieras on nende ametinimetus „Tempoturetajs“. Ja ergutamine käis ka „Turet! Turet!“, ehk „Hoia! Hoia!“. Eestis kasutatakse vist selle asemel „Läheb! Läheb!“
Ringe oli 4, igaüks 10,5 km pikk. Kahe viimase kilomeetri peal oli ergutust kõvasti, keegi DJ oli ennast sisse säädinud, lasi muusikat, ergutas, päris ringi lõpu eel enne kaubamaja mängiti lausa Prata Vetrat. Nautisin jooksu nagu olin planeerinud, tervitasin ergutajaid, tegin tantsuliigutusi, ehk isegi jooksin muusika taktis.
Teine ring kulges ikka nelja tunni tempos, ringiaeg näitas ka seda. Vahepeal tegin ise neljatunnimeestele tempot. Aga kuskil 15 km peal läksin nii hasarti, et ei raatsinud tempohoidjatega vahet sisse jätta, mis joogipunktis tekkis ja spurtisin neile järgi. Mõtlesin, et küll ma sellest ühest spurdist ära taastun. Aga vist unustasin, et need on 10-15 km jooksud olnud, kus ma olen sellised spurte harrastanud.
Ei olnud hullu veel midagi, kuigi esimene kergus hakkas kaduma … Proovisin joogipunktides tempomeestega samas tempos juua, ehk siis rohkem käigu pealt. Muide, kui ma jooksin rekordi 3:35.05 omal noorusajal, ei peatunud ma joomiseks kordagi.
Kolmas ring. Kuskil poole peal tundsin, et selles tempos ei tasu lõpuni üritada. Mõte siis, et ringi lõpus lähen kempsu ja kui välja tulen, lasen mõnusalt rahulikult edasi. Aga 3 km (või 2) enne ringi lõppu vajus ramm sammust järsku välja ja vaatasin rahulikult, kuid pisut nukralt, kuidas tempotegijad kaovad nagu tuul. Otsisin kiiresti endale sobiva tempo ja ringi lõpus oli juba kindlus käes, et kui ma samase sörgiga jätkan, siis ei pea käimisele üle minema. Ilm oli väga palavaks läinud, aga kuumusest ei ole mõtet õigustust otsida, kuigi see kindlasti aitas väsimisele kaasa.
Ei läinudki. Kellelegi sappa ei võtnud, kes mööda läksid, aga mõne püüdsin oma 7.00-7.15 kilomeetriaegadega kinnigi. Nautisin lihtsalt seda, et ma olen endale pool tundi varuaega korjanud ja võin lubada just sellist tempot, niivõrd kui üldse saab valusaid jalalihaseid nautida. Maratoonarid saavad. Naeratasin rahvale, oli tekkinud ka üks ilmselt isehakanud joogipunkt, kus pakuti mullegi lahkelt vett, võtsin üllatunult joogi vastu ja rüüpasin ja tänasin, siis nad ütlesid: kolm latti. Naljaga muidugi.
Enne viimast tõusu läks veel üks paar mööda, mees ja naine, lõpuprotokollist vaatasin, et Kronbergid. Mees ütles, et „Jookseme“, aga ma raputasin pead ja muigasin ja lasin neil oma teed minna.
Kui mulle öeldi lõpuaeg 4:18 peale, olin nii rahul, et küsiti, kas ma jooksin rekordi. Raputasin pead. Kuigi pärast hakkasin mõtlema, et omalaadse rekordi suutsin siiski saavutada. 4:18.22 on minu parim ebaühtlaselt läbitud maraton.
Ja siis pidi edasi jooksma. Võtsin enda kompsu pakihoiust, pudrukausi, sõin rahulikult käigu pealt, kui puder söödud, viskasin tühja kausi ära ja tegin veel umbes 1 km jooksu. Kiirelt uhasin higi ja soola enda pealt maha, teised riided selga ja siis teatrisse. Teater oli haarav, kuigi mu teadmised läti keelest on ikka liiga väikesed, et teksti mõtet tabada, seal oli palju ka lihtsalt vaadata. Ja silm ei vajunud kordagi kinni, ei olnud hirmugi. Ja kaunid venekeelsed laulud ka vahepeal. Huvitav, et kui arvestada etenduse algusajaks täpselt 18.00 (vist algas mõni minut hiljem siiski), kestis etendus koos väikese vaheajaga 3:35, sama palju kui minu maratonirekord.

Läbitud 10 maratoni statistika:
5 maratoni Eestis, 5 Lätis
5 maratoni alla 4:30, 5 üle
5 õigesti jagatud tempoga, 5 väga rasket lõppu (ei kattu eelmisega)
6 maratoni kõndimata, 4 kõndimisega (+2 katkestamist)
4 maratoni septembris, 3 juulis, 2 märtsis ja 1 mais.
1 maraton paduvihmas, 1 lumetormis, 5 palavusega.

Meelis Atonen, kes lõpetas minust pool tundi eespool oma 83. maratoni, peaks vist sellise statistika tegemiseks terve päeva varuma.




Indrek Jürgensteini pildid, mida ta tegi mulle vastu joostes. Esimesel pildil ei ole mind küll väga palju peale jäänud:)Nagu näha, teen seal 4-tunnimeestele tempot.

17. Uhtjärve jooks. 52. Margus Konnula 45.17,8

17. Uhtjärve jooks. Oli juba tunda, et maikuu kergust hetkel ei ole. Juunikuu vindusin vaikselt tõbisena, püüdsin küll trennitegemisest hoiduda, aga üldist sebimist ja heinategu ei saanud ikka vältida.
Siiski kaks nädalat varem Jaanus Kala viievõistlusel oli 1500 m päris korralik. Maikuist minekut ei olnud, aga muist võib kanda rammestava kuumuse arvele. Ausõna, on sel suvel ka paar sellist päeva olnud.
Uhtjärve jooksu hommikul ehk lõuna ajal oli kõht korralikult lahti korraks, aga see vist on ikka nii, kui mitu päeva pole rammusat lehmapiima joonud ja siis laksad järsku mõnuga. Kõhulahtisus enne võistlust on ikka hea märk olnud. Peaasi, et ta üle läheb enne jooksu.
Starti oodates tundusid jalad kanged, proovisin veel venitada, aga ei saanud rahvasummast välja ka tulla, sest kohe-kohe oli start minemas. Jooksma läksin sellise tempoga, et eriti paljud minust mööda ei läinud, tasapisi hakkasin ise teistest mööda kimama. Üle heinamaa jooksmine purdeni ei olnud lihtsate killast, mulle isegi meeldis väike puhkus, mis tekkis tänu ummikule purde juures. Peale 300 meetrist jooksu mõtled juba puhkuse peale – jaa, see on Uhtjärve jooks.
Metsa all jooksime hanereas, keegi läks vist minust isegi mööda, ma ei hakanud trügima, sest hingamine oli niigi üsna hingeldamiseks muutunud ja seisu pidi stabiilsemaks saama. Samas hoidsin ennast eesjooksja sabas, sest vahe sisselaskmine oleks ehk psüühikale pärssivalt mõjunud.
Nõiariigi kruusatee peal mõnest möödusin, siis lasksin joogipunktis kindlasti kedagi taas mööda, koht öeldi sel hetkel kuhugi 70. kanti, alpinistitõusu peal parandasin taas paar kohta ja tippu jõudes tundsin ennast üsna hästi, siis passisin pikka aega ühe tüdruku selja taga, otsustasin oodata kui tekib piisavalt lai rada.
Siis tuli tagant Koha Priit, ma raja peal ei osanud mõeldagi, et me ju võistleme Ruhingu küla parima jooksja nimetusele, aga Priiduga ma ei suutnud kaasa minna, samas mingist hetkest vahe enam ei suurenenud ja silmside ei kadunud. Niimoodi Priitu jälitades püüdsin ma ilmselt kinni kõik, kes meie vahel olid. Nii hirmsate traktorijälgede juures kui lõpulaskumisel läksin üsna riskantselt ja saingi alla jõudes viimasele sirgele minnes Priidu kätte. Need traktorijäljed olidki minu meelest kõige keerulisem koht, seal oli oksi, mättaid, kände … ja oht sügavasse jälge pudeneda, mis oleks kõvasti rütmi sassi löönud.
Ja kui kedagi oled lõpusirgel kätte saanud, tahad ikka mööda minna ka, tegingi seda, jalad olid veel üsna kerged, spurt tundus üsna lootusrikas, aga sirge oli liiga pikk. Järsku tundsin nagu oleks turbo välja lülitatud ja siis põrutas Priit nagu tulejutt minust mööda. Pingutasin siiski lõpuni, sest vabalt võis keegi seljatagant tulla, kelle spurdile ma ei suuda vastata.
52. koht 155 lõpetaja hulgas ajaga 45.17,8 on igati viisakas tulemus, eelmise aasta tulemust kärpisin 4 minutit. Kuigi rada oli sel aastal lühem, peaaegu kilomeetri jagu, samas ka raskem, võitja oli vaid 2 minutit eelmisest aastast kiirem. Ilus märk seegi, et meestest olin enda lemmikkohal – 44.
Järgmisel päeval ei olnud aru saadagi, et oleks eile väga metsikult jooksnud. Jalad on head ja tublid, nendega võib küll järgmistele jooksutegudele vastu minna. Kindlasti on sel sügisel kavas kaks maratoni (Valmiera ja Tartu), ehk veel midagi, miks mitte taas ka Haanja Jala100.

Võru-Väimela 2012: tavaline korralik jooks tuli välja

31. Võru-Väimela jooksule läksin natuke kangete jalgadega, ilmselt ikkagi üleeilne jalgpall oli veel jalgades. Aga ei jalgpallist ega jooksust ei raatsinud loobuda, sest mõlemat mahub niigi harva graafikusse.
Tegin ka sellise julge eksperimendi, et ostsin enne jooksu täitsa tutikad tossud. Hirmsat riski sealt ei paistnud, oli ju eesootav jooksudistants küllalt mõistliku pikkusega, erinevatel andmetel 6-7 km. Isegi kalduks pigem lühema poole, sest üsna kiiresti saab läbi küll. Teiseks sain jalale nii mugavad tossud, et kohe meeldis jalgadele. Ette rutates võib öelda, et tossudega oli kõik vägagi vinks-vonks.
Tegin vaikselt sooja, aga stardihetkeks oli ikka natuke kange tunne. Läksin mõistliku stardikiirendusega ja kohe hakkasin tempot vaikselt ülespoole kruttima. Mehed siis ütlesid, et tahavad revanši võtta Tartu jooksumaratoni eest. Mul venitas see jutt kohe sammu pikemaks, selja taha enam ei vaadanud, praktiliselt kunagi ei vaata, niikuinii kedagi tuleb selja tagant. Olin sellise teistepüüdmise positsiooni peal, vaikselt võtsin vahesid kinni ja läksin möödagi. Viimaks läks jooksmine raskekski, aga siis oli silmside Väimelaga ka olemas juba. Eesolijad enam eriti ligemale ei tulnud, taganttulijatest mõned läksid minust lõpuosas siiski veel mööda. Ka üks tütarlaps, leidsin motivatsiooni lõpuosa tema taga ja kõrval hoida, aga oli näha, et tal on minust üks käik rohkem varuks. Siiski tasus staadionikiirendus ära, üks minu revanšiihkajatest jäi ainult 7 sekundiga selja taha. 26.12 oli mõnikümmend sekundit parem kui eelmisel aastal.
Pärast läksin häälega koju, lõpuosa Vaabina ristist koju suuremalt jaolt jooksin, vaikset sörki.

Tartu jooksumaraton 2012: 578. koht ajaga 1:53.53

Selle aasta Tartu jooksumaratonile läksin, olles seljataha jätnud treeninglaagri Visbys, kus tundsin ennast tõesti mõnusalt. Üks rõõm oli see, et mul ei olnud rajale minnes tihtipeale selgust, kuhu ma võin välja jõuda, nii et kilomeetreid tuli rohkem kui tavaliselt. Sellega seoses jooksin ka üsna rahulikult, sest kes teab kui pikaks jooks võib minna. Teiseks vägevad tõusud, mida on mingil määral ka Urvastes, aga mitte nii minu kodu ligidal. Võib vist lisada ka selle, et kuivõrd tegin endale ise ja ainult endale süüa, sõin rohkem putru kui kodus. Pühapäeva hommikul Otepää staadionil starti oodates olid tunded segased. Vorm oli viimasel ajal hea olnud, kohati isegi väga hea. Kuigi viimasel nädalal polnud tervis kõige parem (samas jooksurajal tundsin ennast alati hästi). Aga poolkogemata Facebookis välja hõigatud mõte, et aeg võiks alata numbriga 1 ja koht olla kolmekohaline natuke nagu kohustas endast parima välja panema. Jooksu hommik. Alguses staadionil trenni tehes ei tundunud jalad teab mis liikuvad, aga seda rohkem hoidsin ennast tagasi ja ootasin rahulikult, stardiks tuli mõnus hasart sisse ja sain ka jalad kergemaks. Alustasin julge tempoga. Kuna taga oli nii palju stardigruppe, ei tahtnud neid riburada hakata mööda laskma, see oleks iseenesest rohkem jõudu nõudnud kui oma koha hoidmine. Mind küll hoiatati mitu korda, et kuhu sa tormad, aega on, mõne kriipsu võib-olla lasin sammu lõdvemaks, aga mitte liiga. Tegelikult tegin vahepeal mõne lühikese spurdi ka, ühest küljest teiste õrritamiseks, aga rohkem ikka enda lahtijooksmiseks. Ilm oli täna ideaalne, sooja oli mõõdukalt, päike ei piinanud, aga vihma ka ei sadanud ja tuult ka ei märganud. 8 km järel, kus ma ka parimatel päevadel olen päris tihti ülisuurtes raskustes olnud, tundsin ennast ülihästi, lisaks rahulolevana, et julgesin sellise tempo võtta. 12 km enne lõppu hakkasin isuga tempot lisama, minek oli ühtlaselt hea ja tavapärast surnud punkti peaaegu ei tulnudki. Ka joogipunktidest väljusin kohe hea hooga ja hakkasin püüdma neid, kellest enne olin mööda saanud. No on mul pikad boksipeatused, kuigi seekord ma isegi kulutasin nendes vist vähem aega, eriti viimases. Aga no pärast viimast joogipunkti oli ka esimene raskem hetk. See läks üle, kui olin tõusult sileda maa peale tagasi saanud. Aga kuskil 2 km enne lõppu hakkasin juba järgi andma, vaatasin, et enam miski ei suuda väärata mu püstitatud eesmärki. Mingi hetk tuli siiski tahtmine proovida veel kedagi kinni võtta. Viimase kilomeetri esimese poole panin päris võimsalt, ka viimased 150 meetrit pidin rahva jaoks ikka pisut spurtima. Lõpusirgel vist enam kedagi kätte ei saanud, aga jalad tundusid mingi hetk pärast finišit nii mõnusad, et kepsutasin lausa ringi vahepeal. Eriti siis, kui olin diplomi kätte saanud ja nägin tulemust 1:53.53 ja kohta 578. Kui uskuda vahepeal rajalt hõigatud kohti ja seda, mis on lõpudiplomil, tõusin viimase 8 km-ga oma 150 kohta kõrgemale. Igatahes tulemus on täiesti võrreldav parimate jooksudega 10 aastat tagasi, praeguse, pikema raja peal, oli mu parim seni 2:10 kandis.

Kas sealt saigi alguse?

Võrumaa Teataja 25. aprill 1942 Šokolaad kamajahust! Ühel Tallinna šokolaadivabriku meistril on õnnestunud valmistada uutlaadi šokolaadi kodumaistest toorainetest, mille peaosa moodustab kamajahu! Taime rasva, suhkru ja maitseainetejuurdelisamisel valmistatakse jahust šokolaadi mass, mis hiljem, peale läbitöötlemist, läheb tahvlitena tarbijate kätte. Oma toiteväärtuselt ei jää „kamašokolaad“ palju maha piima- ja kaokaošokolaadist. Kui viimase toiteväärtus on 5582 kilokalorit, siis sama arv rukki- uba- ja herne segust toodetud šokolaadi kohta on 5070.