Eilne Paide-Türi rahvajooks

Küllalt kergelt tuli otsus valida lühike jooksudress ja see oli õige, sest jooksu käigus läks veel soojemaks. Ilm oli tõsiselt ilus.
Seekord ei pandud mind õnneks esiritta, sain tagantpoolt oma rütmiga alustada. Mitte küll 100 % omaga, sest mu kõrval oli just Valdeko Alliksaar, kellega koos me olime eelmisel aastal lõpupoole kõva tempot teinud, alles viimasel kilomeetril lasin ma vahe sisse ja enam järele ei jõudnud. Usaldasin Valdeko kogemusi ühtlase tempo säädimises. Seekord küll nii, et Valdekol oli eelmisest nädalast maraton jalgades. Jah, läkski nii, et pärast paarikilomeetrist jooksu ma hakkasin vaikselt talt eest ära libisema. Ei tea, kuidas vahepeal meie vahe oli, igatahes finišis olin ma umbes 2 minutiga temast ees.
Proovisin ühe korra ka vahespurti, saades eesoleva grupi kiiresti kätte, jätkasin siis nende tempos, aga rütm oli vist juba selline, et hakkasin tasapisi ikkagi neist mööda libisema. Tee peal kohtusin ka mehega, kes ütles et ta on Setu tšempion, neil olevat setukeste omavaheline mõõduvõtmine Ülemistel ja ma ei tea kus veel ja sellele aastal olevat ta edukam olnud. Ma küll pärast hakkasin mõtlema, et kas Ivar Ivanov ka ennast setuks peab, ta ka sealtkandist pärit. Aga seekord igatahes Ivarit ei olnud ja kuna ka mina setu ei ole, võis Tarmo seegi kord ennast Setu tšempioniks lugeda. Mina ilmselt olin Võrumaa tšempion, sest ei tea küll, et kedagi veel meilt Türile jooksis. Ja Setu tšempioni, nagu selgub, võitsin 3,5 minutiga.
Aga jooksust edasi. Esimest korda hakkasin mõtlema, et raske on, kuskil pool kilomeetrit enne Kirna joogipunkti. Kallasin endale päris mitu vett sisse, kuigi kahtlesin, kas sellest mulle ikka kasu on. Ei tea. Koha pealt oli suht raske minema saada, mitmed olid must juba pika boksipeatuse tõttu mööda saanud, päris mitu läksid veel. Aga kui Kirna tõus kätte jõudis, olin valmis teiseks vahespurdiks ja rühkisin julmalt grupile, keda ees nägin, järgi. Kuskil 4 või 3 km enne lõppu läks siiski raskeks, õnneks olin seltskonnas, kellega jutt veeres ja nii läksid ka kilomeetrid märkamatult. Tundub, et liigse joodud vee tõttu oli ka paremas küljes kerge piste, aga teadsin, et kui tempo alla lasen, võib see veel hullemaks minna. Ja 2 km enne lõppu tärkas taas jahikirg, võimalikult palju eesjooksjaid kätte saada. Spurt ehk osutus liiga pikaks, sest kuskil 700-800 m enne lõppu lasin nii mõnegi jooksja eest ära. Staadionil võtsin veel enda jõuraasud kokku, aga ainuke kellest ma mööda sain, põrutas lõpusirgel minust ikka uuesti mööda. Siis vaatasin hoopis korraks selja taha, ja otsest ohustajat polnud, lasin viimased meetrid rahulikult. Lõpuprotokolli vaadates jäi pisut kripeldama – 5 sekundit kiiremini ja oleks 5 kohta eespool olnud … Aga ega väga kripeldada midagi polnud ka – eelnevat hooaega vaadates – jõudsin enne Paide-Türit ainult ühele jooksule, lisaks veel Tartu rattaralli, mis ebaõnnestus tehniliste probleemide tõttu täielikult, teine jooks oli Tartu jooksumaraton, mis läks ka suht nirult, kangutasin vaevalt alla 3 tunni lõpuni.
Tegin umbkaudse arvestuse, et kui jooksen alla 1:30 Türile, on mul juba aasta parim võistlus. Tegelikult mõtlesin, et 1:15 tahaks ikka alistada. Finišis küll ajale mõtelda ei suutnud, aga teiste vihjetest sain aru, et 1:15 olengi jagu saanud. Hommikul vaatasin protokolle ja olin üllatunud. Mu aeg oli koguni 1:11.25, 45 sekundit kiiremini kui möödunud aastal!
Tõsi küll, mul oli juba esmaspäeval jooksmas käies suurepärane vunk sees, tundsin üle hulga aja, et organism kannatas sellise jooksu välja, et jalad haiged. Aga ma ei julgenud sellest veel midagi järeldada. Pettumus oleks liiga suur võinud olla.