Ilus raamat ja omapärane

"Paberist sõna" pole tehtud vallutama raamatulette, vaid asjaosalistele mälestuseks ühest ilusast õhtupoolikust.
Galerie klubi, mis ühendab nende firmade inimesi, kes liigutavad kaubandusvõrku valget paberit, olid varem koos joonistanud ja mingeid asju teinud, mina panin nad luuletama. Andsin kümmekond erinevat esimest rida kätte (kõik paberi teemadel), mõnda rida sai mitmele luuletajale. Siis nad võtsid paberi ja pliiatsi ja nuputasid, kuidas jätkata, mõni küsis natuke nõu.
Pärast lugesin kõikide kirjutatu ette, tegin ise ka iga rea peale luuletuse. Ja siis nad panid neid kõik raamatusse. Täielik demokraatia, ei hakatud kedagi välja toimetama.
Ja kui inimestel on raha selle mõnusa päeva mälestuseks nii uhke luulekogu nii väikse tiraažiga välja lasta, siis miks mitte. Raamat on ilus, pildid väga head (kõikidest autoritest on foto) ja see lust on siin raamatust tunda, kuidas me neid luuletusi tegime.
Kui on rahvasportlased, kes naudivad sporti hoolimata sellest, et nad olümpiavõitjaks ei tule, võivad ju olla ka rahvaluuletajad, kes teevadki oma jaoks.
Selge see, et kuskil luulevõistluse žüriis oleks paljud luuletused sellest raamatust jäänud tähelepanuta, aga see keskkond, see tervik kompenseerib kõik minu jaoks, kes ma ise ka oma luuletustega seal sees olin.