Taas alksivaba

Veebruaris ma ei ole tilkagi alkoholi tarbinud (kui mitte arvestada neid paari õlut 1. veebruari esimestel tundidel, mida ma võtan kui 31. jaanuari pikendust). Peab küll tunnistama, et 28. veebruarile ma sellist pikendust ei luba.

Kõige hämmastavam oli Kuldkalapeol Pühajärvel, kus ometi iseenesestmõistetav Jägermeistrit endale kere vahele kihutada. Aga ei olnud probleem, neli-viis korda pidin pakkumistele eitavalt vastama, aga see tundus juba nii iseenesestmõistetav.

Ajah, veel naljakam, kui Tafitšuk käis Tallinna linnaosavanematega mälestusnapsi võtmas ja tõi mulle ka viinapera (spetsiaalselt hoidis), aga ma loobusin, Toolik paistis isegi pisut solvunud. Seevastu see viin seisis terve öö ja pool hommikutki mul nina ees laua peal, kui ma töötasin. Omaette huvitav tunne. Lõpuks panin ta kapi taha märtsi ootama.

Ja veel naljakas oli, kui teised jõid veini, aga mina ja üks veel, kes oli väga roolis, õunamahla. Siis pandi võõrustajate suhu sõnad (nad ise mulle muidugi nii ei ütelnud.) "Kuradi karsklased, tulevad ja joovad meie ubinamahla ära!"

Raske küll väita, et see padukarsklus kuidagi eriliselt tervisele kasulikult on mõjunud, nohu kallal ja pea valutab ka, aga kuskiltotsast on ikka kergem tunne siiski. See on omaette kaif koguaeg kaine olla, aga juba tahaks vaheldust ka. Läti õlut ma joomata ei jäta (28. veebruar Lätti lähen enda ja Kivisildniksi lätikeelset ühisraamatut esitlema).