lõpulugu - teema: Meenutusi...
See on mul kindlasti Jimmy Connorsina kirjutatud, seda kirjandit on isegi punasega parandatud, eelmised on kas hindamata või olen ma nad lihtsalt pärast kirjutamist enda kätte jätnud.
Hinnet ei ole siin vihikus miskipärast, lõpuosa on hiljem uuesti ümber kirjutatu
Meenutusi Obinizza GP-lt
Maandusime Obinizza lennuväljale kell 13.27. Ees oli ootamas Obinizza Grand Prix’ turniir, mille võitmine oleks andnud mulle koha maailma kahe parema reketi hulka. 8 paremat reketit pääsesid”Masters” –turniirile, mille auhinnafond oli 10,8 miljonit dollarit.
Nõnda siis peaks selge olema, kui tähtis oli mulle Obinizza turniir ja mõistagi treenisin ma enne seda turniiri hoolega. Ma treenisin iga päev hommikust õhtuni, mängides kontrollmänge oma sõprade John McEnroe, Robert Seguso ja Andre Agassiga. Turniiri alguses tundsin, et olen jõudnud tippvormi ja läksin kindlalt vastu heitlusele esikoha eest.
Treener käis vaatamas põhikonkurentide treeningut ja teatas tagasi tulles, et Tšešnokov on väga heas vormis. Rootsi tennisistid ei näitavat veel välja, kui tugevad nad on, Lendl aga olevat ikka heas vormsi nagu alati.
Turniiri auhinnafond kuulus keskmiste hulka, kõigest 500 000 rubla, nendest 90 000 kuulus võitjale.
Päev enne avamängu käisime John McEnroe’ga linna vaatamas. Jõudsime ühisele otsusele, et Obinizza on ikka väga ilus linn. Me käisime ka Obinizza kaubahallis ja arvasime, et see ei jäägi eriti USA omadele alla, ainult tühjavõitu teine. Õhtu veetsime Obinizza lõbumajas kohalike lõbutüdrukute seltsis. Kell 23 Obinizza aja järgi vajusime hotelli. Obinizas oli väga ilus hotell, mille nimi oli “Kargav Kirp”. Me saime võtme ja sõitsime liftiga ülemisele korrusele. Sealt teise korruse aknast avanes Obinizzale kaunis vaade. Jäime rahulikult magama, sest meil olid esimesed vastased sellised kahtlased mehed, kes esimest korda mängisid proffide turniiril.
Mõlemad, nii mina kui John, lõime oma vastaseid kuivalt. Õhtul tegime peo, tehes enne joogipoest vastavad ostud. Obinizza õlletehase limonaadid maitsesid meile väga.
Üks päev oli puhkuseks, siis tulid veidi kõvemad mehed vastu. Ei hakanud nalja tegema, ka need mängud läksid ruttu. III ringis tulid juba tasemel mehed vastasteks. Minu vastane oli Tšešnokov, kes pidi heas vormis olema. Enne mängu kuulsin, kuidas Tšešnokov kurtis Võsandile, et talle anti nii vähe raha Spordikomitee poolt, et ei saanud sööklas kõhtu täis. Võsand arvas sellepeale et ta niikuinii välja langes, tal on üks konserv alles, Tšešnokov võib selle ära süüa. See hirmutas mind tublisti, sest täis kõhuga Tšešnokov on eriti tugev. Mäng oli väga raske, õnneks mina võitsin viiendas setis kiire lõppmänguga. John võitis Obinizza esireketit ja siis me pidimegi veerandfinaalis kokku saama. Mina võitsin sõbralikult selle mängu. Õhtul tegin John’ile lohutuseks Obinizza baaris välja. Järgmise õhtu veetsime jällegi mõnusalt – käisime Obinizza linnahallis kuulamas kohaliku sümfooniaorkestri kontserti. Poolfinaalis läksin kokku Stefan Edbergiga, kes ei pannud nii kõvasti vastu, kui oleks võinud.
Mind õnnitleti juba niivõrd tähtsa turniirivõidu puhul, sest imekombel oli finaali jõudnud Obinizza 628. reket Ivan Duratšok, kes turniiri alguses ei osanud reketitki käes hoida. Tänu kaaslaste mõistvale suhtumisele sai ta selle juba esimeses mängus selgeks.
Ka mina olin enda võidus kindel. Kuid see, mis siis algas, võttis ruttu mänguisu ära. Vastane peksis palli kõigest jõust ja seda jõudu jätkus tal täpselt piirini löömiseks. Obinizzalaste rõõmul polnud piire. Ivan Duratšok võitis turniiri ja oli paugupealt Obinizza rahvuskangelane. Ivan Duratšok ise pärast seletas, et tema vana vihavaenlane oli saali tulnud ja seda nähes püüdnud ta palliga oma vaenlast tabada. See tal kahjuks ei õnnestunud, sest jõust jäi vajaka. Pärast seda turniiri ma püüdsin ennast häbi pärast ära peita, kuid mind leiti üles nii Chicagost, New Yorgist, Los Angelesest kui ka kõiksugustest külakestest. Siis ma palusin varjupaika mõnelt teiselt riigilt. Ei õnnestunud. Ootasin ära järgmise Obinizza GP ja siis mul õnnestuski pääseda Urvaste saatkonda Obinizzas ja peituda Urvaste kuningriiki.
Hinnet ei ole siin vihikus miskipärast, lõpuosa on hiljem uuesti ümber kirjutatu
Meenutusi Obinizza GP-lt
Maandusime Obinizza lennuväljale kell 13.27. Ees oli ootamas Obinizza Grand Prix’ turniir, mille võitmine oleks andnud mulle koha maailma kahe parema reketi hulka. 8 paremat reketit pääsesid”Masters” –turniirile, mille auhinnafond oli 10,8 miljonit dollarit.
Nõnda siis peaks selge olema, kui tähtis oli mulle Obinizza turniir ja mõistagi treenisin ma enne seda turniiri hoolega. Ma treenisin iga päev hommikust õhtuni, mängides kontrollmänge oma sõprade John McEnroe, Robert Seguso ja Andre Agassiga. Turniiri alguses tundsin, et olen jõudnud tippvormi ja läksin kindlalt vastu heitlusele esikoha eest.
Treener käis vaatamas põhikonkurentide treeningut ja teatas tagasi tulles, et Tšešnokov on väga heas vormis. Rootsi tennisistid ei näitavat veel välja, kui tugevad nad on, Lendl aga olevat ikka heas vormsi nagu alati.
Turniiri auhinnafond kuulus keskmiste hulka, kõigest 500 000 rubla, nendest 90 000 kuulus võitjale.
Päev enne avamängu käisime John McEnroe’ga linna vaatamas. Jõudsime ühisele otsusele, et Obinizza on ikka väga ilus linn. Me käisime ka Obinizza kaubahallis ja arvasime, et see ei jäägi eriti USA omadele alla, ainult tühjavõitu teine. Õhtu veetsime Obinizza lõbumajas kohalike lõbutüdrukute seltsis. Kell 23 Obinizza aja järgi vajusime hotelli. Obinizas oli väga ilus hotell, mille nimi oli “Kargav Kirp”. Me saime võtme ja sõitsime liftiga ülemisele korrusele. Sealt teise korruse aknast avanes Obinizzale kaunis vaade. Jäime rahulikult magama, sest meil olid esimesed vastased sellised kahtlased mehed, kes esimest korda mängisid proffide turniiril.
Mõlemad, nii mina kui John, lõime oma vastaseid kuivalt. Õhtul tegime peo, tehes enne joogipoest vastavad ostud. Obinizza õlletehase limonaadid maitsesid meile väga.
Üks päev oli puhkuseks, siis tulid veidi kõvemad mehed vastu. Ei hakanud nalja tegema, ka need mängud läksid ruttu. III ringis tulid juba tasemel mehed vastasteks. Minu vastane oli Tšešnokov, kes pidi heas vormis olema. Enne mängu kuulsin, kuidas Tšešnokov kurtis Võsandile, et talle anti nii vähe raha Spordikomitee poolt, et ei saanud sööklas kõhtu täis. Võsand arvas sellepeale et ta niikuinii välja langes, tal on üks konserv alles, Tšešnokov võib selle ära süüa. See hirmutas mind tublisti, sest täis kõhuga Tšešnokov on eriti tugev. Mäng oli väga raske, õnneks mina võitsin viiendas setis kiire lõppmänguga. John võitis Obinizza esireketit ja siis me pidimegi veerandfinaalis kokku saama. Mina võitsin sõbralikult selle mängu. Õhtul tegin John’ile lohutuseks Obinizza baaris välja. Järgmise õhtu veetsime jällegi mõnusalt – käisime Obinizza linnahallis kuulamas kohaliku sümfooniaorkestri kontserti. Poolfinaalis läksin kokku Stefan Edbergiga, kes ei pannud nii kõvasti vastu, kui oleks võinud.
Mind õnnitleti juba niivõrd tähtsa turniirivõidu puhul, sest imekombel oli finaali jõudnud Obinizza 628. reket Ivan Duratšok, kes turniiri alguses ei osanud reketitki käes hoida. Tänu kaaslaste mõistvale suhtumisele sai ta selle juba esimeses mängus selgeks.
Ka mina olin enda võidus kindel. Kuid see, mis siis algas, võttis ruttu mänguisu ära. Vastane peksis palli kõigest jõust ja seda jõudu jätkus tal täpselt piirini löömiseks. Obinizzalaste rõõmul polnud piire. Ivan Duratšok võitis turniiri ja oli paugupealt Obinizza rahvuskangelane. Ivan Duratšok ise pärast seletas, et tema vana vihavaenlane oli saali tulnud ja seda nähes püüdnud ta palliga oma vaenlast tabada. See tal kahjuks ei õnnestunud, sest jõust jäi vajaka. Pärast seda turniiri ma püüdsin ennast häbi pärast ära peita, kuid mind leiti üles nii Chicagost, New Yorgist, Los Angelesest kui ka kõiksugustest külakestest. Siis ma palusin varjupaika mõnelt teiselt riigilt. Ei õnnestunud. Ootasin ära järgmise Obinizza GP ja siis mul õnnestuski pääseda Urvaste saatkonda Obinizzas ja peituda Urvaste kuningriiki.
Labels: grafomaanika
posted by konnula contra at
11:39 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home