kirjandid - teema: uni

UNI-A

Kuna sellel ööl oli Une-Matide streik, püsis mul kogu öö vältel ees vaid EestiTV tabel.

UNI-B
Istusin kolme küüruga kaameli esimese ja tagumise küüru vahel, ümberringi lumehanged. Mul hakkas hirmus kuum ja ma hakkasin riideid järjest seljast pilduma, kuni striptiisi täieliku sooritamiseni. See meelitas kohale karja pingviine, kes hakkasid kaamelit ründama. Kaamel hakkas meeleheitlikult rabelema ja paiskas mu seljast maha, otse pingviinikarja keskele. Üllatusega märkasin, et minu ümber polegi pingviinid, vaid naised, paljad naised. Haarasin ühe neist sülle ja pistsin jooksu. Ülejäänud naised asusid mind jälitama, olles relvastatud nagu talumehed Mahtra sõjas. Vahemaa vähenes silmmärgatavalt, juba vuhisesid esimesed hangud must mööda. Äkitselt hakkas naine mu käte vahel sulama ja muutus mingiks kleepuvaks massiks, mis kinnitas mu jalad maa külge Samal silmapilgul hakkasid hoobid mu selga sadama, mul läks silme ees mustaks ning ma ärkasin. Ärkamine ei toonud mulle mingit kergendust, hoopis vastupidi. Mu voodi ümber seisid raudmehed, tõsi küll, relvitud, aga siiski hirmuäratavad. “Kas sina oled see põrunud pärdik?” küsis üks neist minult peenikese kukehäälega. “Sursu, sindrinahk” vastasin mina. Arvatatav Sursu ehk Eik Tulve lasi raudrüül üle keha põrandale libiseda ja minu ees seisis juba tuttav eit ja hakkas laulma mingit ebamäärast viisikest seto keeles. Laul muutus järjest selgemaks ja lõppude lõpuks ma taipasin, et tegemist on Tõnu Trubetsky lauluga “Jumal kaitse kuningat”. Ma otsustasin kaasa laulda, kuid kurgust tuli vaid vaevukuuldav kähin. Hüppasin voodist põrandale, mispeale käis hirmus pauk ja tuba läks pimedaks. Taas läks valgeks, mul oli kidra käes. Toas olid peale minu veel Tamur Marjasoo, Sven Valdmann ja Ardo Põder, ühesõnaga ansambel “Shower”. Leidsime enda Tallinna laululavalt, rahvast oli sama palju, kui laulupeol, võib-olla mõni rohkemgi ning kõik taidlesid ekstaatiliselt kaasa. Keset järjekordset lugu lõin ma kidraga vastu põrandat, mispeale lauluväljak muutus inimtühjaks. Polnud ka bändimehi. Äkitselt olid inimesed tagasi, kõigil oli kidra käes, mida nad ka kõigest jõust raiusid. Seejärel vallandus nende ühiskoor. “Mirror man” kaikus üle lauluväljaku. Ilmselt ei teadnud nad rohkem sõnu ja see vihastas mind ja ma võtsin enda kõrval vedeleva automaadi ning lasin kogu rahvahulga maha. “Mirror Man, Mirror Man...” kaikus endiselt üle laibahunniku. Ärkasin ja nägin, et voodi kõrval laual mängis plaadimängija e. grammar. Selle kõrval vedeles plaadiümbris “Eesti pop 11” “Mirror Man, Mirror Man...” kordas plaat järjepidevalt.