minevikumeenutused lõpetan oma koolikirjanditega
Mustad mõtted
Mul on tihti hästi mustad mõtted, kohe nii-nii mustad (siin joonistatud must kastike - toim.). Tuleb mõte pähe, et nüüd teks musti tegusid ja nii mõtled ja mõtled ja mõtled, aga otsustavusest jääb puudu. Vahepeal viin ma need mõtted ka täide, aga üldiselt ei ole mu südametunnistus nii must kui mõtted.
Näiteks läksin kord õhtul hilja koju, normaalsed inimesed juba magasid, kuid ometi polnud mina ainuke, kes sellel hilisel tunnil väljas jõlkus. Mulle tuli vastu üks vanamutt, kellest ma teadsin niipalju, et tal raha on, väga palju raha. Ütlesin vanamutile tere õhtust ja ulatasin ka terekäe, ning raputasin vanamutti... Mu lootused ei olnud mind petnud. Vanamutt kõlises nagu hoiupõrsas. Ma ei saanud eksida, see oli kulla kõlin. Käsi katsus taskus pussi, kuid ma ei söandanud seda veretööd ette võtta. Kullapalavik ajas mu pea aga niivõrd segi, et ma ei suutnud vastu hakata oma mustadele mõtetele. Veretööst päästis mind üks juhuslik tee ääres vedelev telliskivi. Võtsin selle maast ja lõin...
Järgmisel päeval kõndisin väljas, seekord helgemad mõtted peas, kui eile. Ma mõtlesin nimelt selle peale, mis selle röövitud kullaga võiks teha, kui ma nägin... teda ennast! Võib öelda, et vaimu. Vanamutt, kelle ma olin eile oma käega maha koksanud, tatsas rahulikult ringi. Nüüd läbistas hirmuvärin mu keha, ma ei suutnud muud otsustada, kui tõmbasin vanamuti põõsa taha ja hakkasin kägistama (mitte vägistama). Kanges kägistamishoos ma ei märganudki, kuidas põõsa kõrval peatus politseiauto. Samal hetkel kui vanamutt hinge heitis, astusid politseinikud põõsa taha ja võtsid mu kinni.
Õnneks on mul politseis tutvused ja tänu sellele otsustati, et see vanamutt oleks nagunii ära surnud, kvalifitseeriti mu tegu pisihuligaansuseks ja anti 15 päeva aresti.
Tervelt 15 päeva ei olnud mul midagi muud teha, kui kongis musti mõtteid mõlgutada. Karistusaja lõpuks oli mõte küps ja ma otsustasin luua Musta-klubi. Mõte sai teoks ja praegu on Musta-klubis juba 8 liiget – peale minu veel Argeaux, Wilx, Eissa, Kõbi, Angu, Silts ja Volts. Meie klubi eesmärgiks on kõik mustaga seonduv, me mõtleme ainult musti mõtteid ja teeme musti tegusid, võimaluse korral kanname eelkõige musta rõivastust. Meie rahvuslinnuks on musträstas, sööme heameelega mustikaid ja mustsõstraid. Meil on ka oma lipp ja hümn. Lipp on must ja hümn on “Black Velvet”. Eelisjärjekorras võetakse klubi liikmeteks musterlapsi, mustlasi, mustanahalisi ja muidugi musta südametunnistusega inimesi. Igal aastal korraldame ekskursiooni Musta mere äärde, kus teeme oma musti tegusid. Sellega panen ma oma MUSTandile punkti. (PUNK.T)
OOTAN JÕULE
Ootan jõule väga suure hirmuga. Sest. Siis tuleb Jõulu Vana ja tal on kaasas. Vitsakimp. Ma kardan, et ta võib selle vitsakimbu õue peale maha poetada ja siis... Siis ma võin õues jalutades selle otsa komistada. Ja kaela murda. Või jalaluu. Ja kui tal juhuslikult vitsakimpu kaasas ei ole, ei ole ometi välistatud, et ta paki sees pommi kaasa ei too. See võib toas lõhkeda ja lõhkuda ära süldikausi. Või saadab Jõulu Vana meid pommi ähvardusel soojasse, pimedasse kohta. Nii näeb välja põrgu pühapäeviti, kui põrgutuli puhkab ja katlad on mingil määral maha jahtunud. Seepärast ei oota ma niivõrd jõulude saabumist, vaid nende möödumist.
(see kirjand on igatahes juba Contra nime all)
Mul on tihti hästi mustad mõtted, kohe nii-nii mustad (siin joonistatud must kastike - toim.). Tuleb mõte pähe, et nüüd teks musti tegusid ja nii mõtled ja mõtled ja mõtled, aga otsustavusest jääb puudu. Vahepeal viin ma need mõtted ka täide, aga üldiselt ei ole mu südametunnistus nii must kui mõtted.
Näiteks läksin kord õhtul hilja koju, normaalsed inimesed juba magasid, kuid ometi polnud mina ainuke, kes sellel hilisel tunnil väljas jõlkus. Mulle tuli vastu üks vanamutt, kellest ma teadsin niipalju, et tal raha on, väga palju raha. Ütlesin vanamutile tere õhtust ja ulatasin ka terekäe, ning raputasin vanamutti... Mu lootused ei olnud mind petnud. Vanamutt kõlises nagu hoiupõrsas. Ma ei saanud eksida, see oli kulla kõlin. Käsi katsus taskus pussi, kuid ma ei söandanud seda veretööd ette võtta. Kullapalavik ajas mu pea aga niivõrd segi, et ma ei suutnud vastu hakata oma mustadele mõtetele. Veretööst päästis mind üks juhuslik tee ääres vedelev telliskivi. Võtsin selle maast ja lõin...
Järgmisel päeval kõndisin väljas, seekord helgemad mõtted peas, kui eile. Ma mõtlesin nimelt selle peale, mis selle röövitud kullaga võiks teha, kui ma nägin... teda ennast! Võib öelda, et vaimu. Vanamutt, kelle ma olin eile oma käega maha koksanud, tatsas rahulikult ringi. Nüüd läbistas hirmuvärin mu keha, ma ei suutnud muud otsustada, kui tõmbasin vanamuti põõsa taha ja hakkasin kägistama (mitte vägistama). Kanges kägistamishoos ma ei märganudki, kuidas põõsa kõrval peatus politseiauto. Samal hetkel kui vanamutt hinge heitis, astusid politseinikud põõsa taha ja võtsid mu kinni.
Õnneks on mul politseis tutvused ja tänu sellele otsustati, et see vanamutt oleks nagunii ära surnud, kvalifitseeriti mu tegu pisihuligaansuseks ja anti 15 päeva aresti.
Tervelt 15 päeva ei olnud mul midagi muud teha, kui kongis musti mõtteid mõlgutada. Karistusaja lõpuks oli mõte küps ja ma otsustasin luua Musta-klubi. Mõte sai teoks ja praegu on Musta-klubis juba 8 liiget – peale minu veel Argeaux, Wilx, Eissa, Kõbi, Angu, Silts ja Volts. Meie klubi eesmärgiks on kõik mustaga seonduv, me mõtleme ainult musti mõtteid ja teeme musti tegusid, võimaluse korral kanname eelkõige musta rõivastust. Meie rahvuslinnuks on musträstas, sööme heameelega mustikaid ja mustsõstraid. Meil on ka oma lipp ja hümn. Lipp on must ja hümn on “Black Velvet”. Eelisjärjekorras võetakse klubi liikmeteks musterlapsi, mustlasi, mustanahalisi ja muidugi musta südametunnistusega inimesi. Igal aastal korraldame ekskursiooni Musta mere äärde, kus teeme oma musti tegusid. Sellega panen ma oma MUSTandile punkti. (PUNK.T)
OOTAN JÕULE
Ootan jõule väga suure hirmuga. Sest. Siis tuleb Jõulu Vana ja tal on kaasas. Vitsakimp. Ma kardan, et ta võib selle vitsakimbu õue peale maha poetada ja siis... Siis ma võin õues jalutades selle otsa komistada. Ja kaela murda. Või jalaluu. Ja kui tal juhuslikult vitsakimpu kaasas ei ole, ei ole ometi välistatud, et ta paki sees pommi kaasa ei too. See võib toas lõhkeda ja lõhkuda ära süldikausi. Või saadab Jõulu Vana meid pommi ähvardusel soojasse, pimedasse kohta. Nii näeb välja põrgu pühapäeviti, kui põrgutuli puhkab ja katlad on mingil määral maha jahtunud. Seepärast ei oota ma niivõrd jõulude saabumist, vaid nende möödumist.
(see kirjand on igatahes juba Contra nime all)
Labels: grafomaanika
posted by konnula contra at
2:41 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home