4:34.52,1

Esimene Mulgi maraton. Mind pelutas ennekõike see, et juulis pole kuigi hea maratoni joosta. Aga meelitas see, et oli üles seatud võistlusklass 100+, mis tähendas, et üle 100-kilosed. Kuivõrd mai lõpus, kui registreerimine oli, kaalusin 105 kilo, oli loomulik, et panin ennast üle 100-kiloste võistlusklassi. Selgus, et ma olin ainuke. Ka 6,5 ja 21 km peal ei olnud ühtki 100+ registreerunut. Mis tähendas, et mul jäi üle vaid maraton läbi joosta. Mis karmi juulikuumusega pole ka iseenesest kerge ülesanne. Samas paradoks, olin seni kõik kuuma ilmaga peetud maratonid lõpetanud, kaks katkestamist on pärit märtsi lõpust Otepää-Tartult.
Hommikul asusin starti, kõik oli olemas. Viimane küsimus, kas joosta T-särgi või lühikese spordisärgiga. Et treeningutel oli t-särk väga raskeks muutunud alati, otsustasin lühikese särgi kasuks. Paraku plaastrid olid kehvad, mis ma panin nibudele ja et spordisärk hõõrub hirmsasti, oli lõpuks veri väljas. Aga oluliselt see ei seganud.
Eriliselt head tunnet stardis ei olnud, alustasin viimaste hulgas, peagi jäin kõige viimaseks. Aga silmside järgmistega püsis. Paar kohta minust eespool jooksis Valdeko, paistis, et ta ootab mind järgi. Tegelikult oli mul üks orientiire enne starti, et kui Valdeko minust maha jääb, siis mul ei ole eriti mõistlik algus. Selles mõttes oli kõik ju korras. Paar jooksjat sain enne esimest joogipunkti kätte. Mõlema puhul oli näha, et nad ei jookse ühtlaselt. Seepärast ma ka ei muretsenu, kui ma olin poisi kätte saanud ja ta mul kohe jälle eest ära libises. Aeg seadis tegelikult kiiresti kõik paika.
Joogipunktides oli vahva elav muusika ja muidu toredad inimesed.
Aga rajale tagasi. Tasapisi hakkas muret tekitama, et samm läheb väledamaks, aga Valdekot ma kätte ei saa. Siiski vahe vahepeal ka vähenes, aga sellest hoolimata – kui vahe oli juba ainult 50 meetrit, kulus ilmatu aeg, enne kui Valdeko kätte sain. Vahetult enne Pahuvere joogipunkti. Muide, Valdeko luges seal paar jooksuteemalist salmi ka Aga ta sai ikka enne mind joogipunktist minema. Seekord tegin vahe siiski üsna kiiresti tasa.
Enne järgmist – Tuhalaane punkti, kus oli ka mõnus dušš, mille alt ma läbi jooksin, hakkasin Valdeko eest ära libisema. Pärast punkti oli juba üsna selge, et ta jääb seekord minust maha. Üks tüdruk läks vahepeal veel metsa, ka temast möödusin.
Ja mis siis hakkas toimuma. Ma jooksin üksinda, vist kergelt allamäge ka. Ja jalad hakkasid lausa lendama. Ma ehmusin ära – liiga kiire jooks 15 km peal on väga kahtlane, kui tahad maratoni lõpetada. Samas tajusin, et tempot alla lasta oleks vägivaldne ja võiks hoopis rohkem jõudu röövida. Otsustasin enda keha kuulata, lõdvestuda ja lasta tempol alla minna siis, kui ta ise tahab alla minna. Nii läkski. Pärast Morna punkti sain taas endale jooksukaaslase, naise Võrust. Arutasin temaga peatselt tulevaid tõuse, et peab ikka jõudu hoidma. Aga asfaldilõigul ma hakkasin tasapisi eest ära libisema. Enne Pollit sain kätte ka veel ühe poisi, kes jooksis esimest korda maratoni ja ka temast läksin kohe mööda. Pollisse jõudes hakkas väike kahtlus hinge pugema, samm enam ei olnud nii kerge. Ka ilm, mis alguses oli päikest kenasti pilve taga hoidnud, hakkas nüüd rohkem kiusama. Jah, start oli kell 8 hommikul, see oli väga tark tegu korraldajate poolt.
Pollis oli märk, et nüüd on pool maratoni läbi. Õnneks selgus mõne aja pärast, et pool maratoni oli tunduvalt varem läbi saanud. 20 km lõpuni märki ei olnudki vist, aga õnneks peale Pollit tuli kiiresti silt, et 15 km lõpuni.
Ja seal oligi see kardetud tõus, mulle kui mägede pojale see väga suurt hirmu ei valmistanud. Seal möödusin ka oma 62. maratoni jooksvast Mattist, kes kuuldavasti vaevles jalakrampide käes. Ajah, meenub, et kolmas võistleja, kellest ma mööda läksin, oli Rein Pärn, kellel juba üle 170 maratoni joostud.
Aga järgmine, kellega kokku sain, oli leedukas Gediminas, kes samamoodi kibe maratonide kollektsioneerija. Tõsi, tema ületab sel aastal alles 30 maratoni piiri, aga kuidas. See oli tema selle aasta 8. maraton ja 6 veel plaanis. Ta rõhutas mulle, et väga tulemust taga ei aja, tahab vaid jooksu nautida. Järgmises joogipunktis, sõin palju, jäin Gediminasest maha, kuid kui paak oli enam-vähem normaalkaalu saanud, püüdsin ta kinni ja mingi hetk jätsin selja taha.
Järgmine oli vist kõige noorem – vähemalt meestest – maratonijooksja, kes parasjagu kõndis, kui ta kätte sain. Tal olid varbaga pahad lood, ette ruttavalt võib öelda, et viimasel 2 km ta loobus jooksujalanõudest ja lõpetas sokkides. Noor mees kruvis tempo kõrgeks, mõtlesin talle öelda, et tempo on kahtlaselt kõrge, ehk on liiga vara, aga teadmine, et 7-8 km vaid lõpuni sundis tempot vastu võtma. Kihutasime mööda ka Toivost, kellel see maraton läks liiga raskeks, ta on mind ikka võitnud. Ja tüdrukust, kes ennustas meile lõpuaega 4:20 kanti.
Minu noor sõber arvas küll, et paar kilomeetrit vähem on lõpuni jäänud. 5 km märgis ütles ta pettunult – veel 5 km ja läks ilmselt kõndimise peale üle.
Ma sain jätkata omas tempos, rahulikumas, aga haamer juba ähvardas. Hea, et 3 või 4 km enne lõppu oli veel üks joogipunkt. Seekord ma enam ei söönud, aga jõin –seda kindlasti.
2,5 km enne lõppu keeras rada suure tee pealt ära. Ees jooksis järjekordne tütarlaps, kelle ma sain samuti kätte, aga nüüd – enam ei jõudnud. Nii kui 40 km sai joostud, läksin kõnni peale üle. Tundus, et nii lähebki lõpuni. Tüdruk ka kõndis, aga jooksma hakkas enne mind. Sai edumaa sisse. Vist kuskil 1 km kõndisin, siis otsustasin proovida. Kannatas joosta küll. Tüdruk orientiirina silme ees, seda lihtsam. Suutsin vahet hoida ja ajapikku vähendada. Enne Apja jõudmist tuli veel mõnus tõus, tõusud paitavad minu trumbid olevat, saingi tüdruku kätte taas. Lõpusirgele jõudsime koos, tüdruk jäi minust siiski veel 0,5 sekundit ette.
Aga pole viga, 44. koht on ilus, eriti kui stardinumber oli 4. Aeg oli siiski natuke parem, kui 4:44.4,4. Siiski, kui ma finišijärgses intervjuus ütlesin, et 4 tunni piir taas ületada lähiaastatel on mu eesmärk, juhiti tähelepanu mu rinnanumbrile. Siis sain ronida asja sisse, mis oli ka üldvõitja auhind, kümblustünn. Oleks küll külma vett eelistanud soojale, ahaga suuremast higist sain ikkagi lahti
Tseremoonia ootasin ikka ära, kahju, et see venis, aga üldise toreda korralduse taustal andsid kõik jooksjad selle andeks. Kuigi ma jäin 5 minutit järgmisesse kohta, kus mul esinemine, hiljaks, tasus siiski ära. 100+ võitja ma olin ja sain tõusta ka pjedestaali esimesele astmele. Grillpanni sain auhinnaks ka. Nii et võiks nüüd öelda, et olen esimene Viljandimaa meister üle 100-kiloste maratonijooksus. Kuigi kaalu stardis siiski ei olnud ja ma pole ka ise ennast kaaluda saanud vahepeal. Aga palju alla 100 ma ikka ei saa olla.
Ajaga 4:34.52,1 olin ma rahul küll, oleks ka alla 4,5 tunni olnud võimeline, aga noh – las ta olla. Septembris Valmieras proovin jälle. Aga jooks oli nii lahe, et ma ei ole endas enam kindel, et ma siiski ei tule jooksma, kui ta järgmise aasta juulikuus jälle tuleb. Mõtlesin enne starti, et juulikuus maratoni jooksmine on selline hullus, mida ma enam ei tee. Aga ei tea. Samas tahaks mõni aasta taas ka Viljandi folgile jõuda.

Tulemused