oi kui tore kirjandusjutt

Elu 26. november 1927
Kus raamat?
Üks tee otstarbekohasele talupidamisele
Kui me alles väikesed olime, hüüti: “No kus raamat? Lugema!” Ja vanema põleve inimesed teavad aegasid, kus igal laupäeva õhtul ja pühapäeval pere koguti raamatute raamatu – s.o. piibli juurde.
Nüüd on aga asjad koguni kurvemad. Piibel ei ütle enam XX sajangu inimestele palju – ja päris kunst on talust leida raamatut, pääle kalendri või vanamoelise haleda juturaamatu. Tõepoolest, ei ole.
Öeldakse: “Mis me ikka aega viidame!” Hurjutatakse teisigi: “Va raamatu koi! Tähe kirpude näljane!”
Ja kirutakse: “Asjad on räbalad. Maa ei kanna vilja, lehmad ei anna piima, kanad ei mune. Heinamaa on paljas”. Jne.
Ajaviiteks juuakse viina – raha las’ lendab! Saab sedagi vaeva peale.
Lähed aga Soome, Rootsi või Saksamaa osalt ka Läti tallu ja midas näed-kuuled seal? Eriti Soomes.
Maa on kehvem. Kaljune ja soine on ta, hallad ja äkilised kkarmid külmad tulevad nagu katkud.
Põllud kasvavad, heinamaad annavad saaki, kari piima, kanad väärselt mune.
Ja inimesed palju rohkem eluga rahul.
Talus aga on: raamatukogu, ajalehed, põllumajanduslikud ajakirjad, koguni sageli raadio ja telefon.
Perepojad päämiselt põllutöö-, tütred aga karja-talituse koolides.
Ja ilma-ime: talus loeb koguni peremees raaamatut, tüdruk kuulab raadiot.
Aga näe: sood võidetakse, hallad tagandatakse. Põld ja karjamaa annab saaki, kari piima. Piim läheb meiereisse, “klõss” sigadele – raha tuleb.
Kuhu läheb aga raha? Tõsi, majamaksud, majapidamine, põllutööriistad. Aga ka raamatud. Raamatuid ostetakse ohtrasti.
Mis pagan siis?
Kas mitte ramatus ei peitu edu algus?
Midas annab hää raamat!
- Haridust.
Midas võimaldab haridus?
-Otstarbekohasemat ja paremat elu.
Sellest loomulik järeldus: Eesti tallu ka raamatud. Kirjandus majja!
Mitte üksnes kool ei tee targaks, vaid iga üks võib haritlaseks saada väga lihtsalt – lugedes hääd kirjandust. Teaduslikke ja juturaamatuid.
Esimesed annavad praktilisi juhatusi igapäevses elus, õpetavad elu võtma õieti ja otstarbekohaselt, oma võimisi tagajärgede-rikkalt kasutama ja positiivset tööd tegema.
Juturaamatud, n.n. ilukirjandus aga harib ja peenendab vaimu. Ta õpetab ilusamini mõtteid väljendama, tundma ja vaatlema ning halba elu vihkama ja parema poole püüdma.
Raamat on seda vaimule, mis toit ihule.
Nagu ei vaielda keha toitmise tarviduse juures, nii ei tohiks ka vaielda vaimu harimise man.
“Inimene, kes sööb ja päätoiduse eest üksi võitleb, on loom,” ütles kuulus prantsuse kirjanik France.
Meie aga tahame kultuurrahvas olla!
Seepärast: kirjandus tallu!
Noores Eesti kodus olgu kaunimaks ehteks raamatukogu.
Juba tänavuaasta tellite tingimata ajakirjad: “Põllumees”, “Taluperenaine”, “Kodu” – kel võimalik ka “Looming”.
Raamatutest aga hangite “Agronoomia”ja teiste kirjastustel ilmunud põllumajanduslikku kirjandust, muid teaduslikke raamatuid; ilukirjandusest omandate tingimata äsja “Looduse” võistlusel auhinnaga kroonitud romaane ja alles jõuluks ilmuvaid. Ajalehed on paratamatud. Võru-Petserimaa põllumehed ei unusta kindlasti mitte “Elu”. Ka on ülim aeg raadio ja telefoni hankimiseks.
Mitte üle võimiste, jõukohaselt ja järjekindlalt!
Siis aga näete: edu ei lase kaua oodata, kui te õpite raamatut uskuma, õpite kirjutatu järele elama. Mitte sõnu, vaid tegusid!
Küll näete: elu muutub ilusamaks ja paremaks, kaob hädaldamine ja nukrus. Maad pole halvad, kari hõel ega elu vilets, kui osatakse ajakohaselt korraldada.
Korrakem: “Kus raamat?”
El. Ellor