minu esimene tallinna sügisjooks pühapäeval

Tallinna jõudsin hommikul kenasti. Jõudsin parasjagu aapteegist vaseliini osta, et hõõrumisi vähendada, etterutates võib öelda, et sellega probleeme ei tulnud. Siis käisin tiiru Vabaduse platsi peal, sealt sain haaknõelad numbri jaoks, olin neljast kolom lihtsalt ümbrikust ära kaodanud. Siis kõndisin Kaarli puiesteele riietumistelki, sealsamas kõrval sain ka üleliigsed asjad ära anda. Siis Vabaduse platsi, võtsin enda numbrile vastava kiibi, kempsust läbi ja oligi vast ainult kümme minutit stardini.
Ja siis läkski 21,1 km jooks ehk poolmaraton lahti
Esimesed kilomeetrid jooksin nii nagu tundus. No päris taga ikka. Paariks kilomeetriks jäin ühe kutiga samat tempot jooksma, aga siis ta ütles, et ma vist lähen... Ma muidugi ei kavatsenudki teda keelata. Pirita teele jõudes oli päris lõbus, sest siis sai vaadata neid, kes juba lõpp-punktist tagasi tulevad, ikka hoopis teise tempoga. Aga pärast pöörangut oli veel lõbusam, sest siis sai vaadata neid, kes juba olid pisut maha jäänud. Jätkasin ühtlase tempoga, neid, kes tagantpoolt oleks mööda kihutanud, oli väheseid. Kuni – jooksime kaks ringi, esimene 11,1 ja teine 10 km – kuskil kilomeeter või vähem enne esimese ringi lõppu kihutas must mööda ei keegi muu kui Pavel Loskutov ja talle järgnes Košelev. Veel kaks meest said must mööda, enne kui ma teisele ringile läksin.
Siis Pärnu maanteel stardipaigas ootas juba hulga rahvast – neid, kellel plaanis vaid üks 10 km ring joosta. Poolteist tundi oli meil nende ees edumaad, aga kuna umbes 1:10 oli selleks ajaks mul kulunud, oli selge, et kunagi nad hakkavad selga tulema.
Jätkasin mõõdukas tempos, asi oli küllalt nauditav, aeg-ajalt püüdsin ka kedagi kinni.
Aga umbes 5 kilomeetrit enne lõppu alustasin lõpuspurti. Võib-olla piitsutas mind tagant seegi, et 10 km parimad hakkasid järjest must mööda põrutama. Ja kuigi ma ei proovinud loomulikult neist kellegiga kaasa minna, küllap alateadlikult see mu jooksutempot mõjutas. Aga nagu ma ka umbes 5 km enne lõppu enda kaaslasele ütlesin, kui ta oli ütelnud, et minu tempo käib talle üle jõu, ütlesin et võib-olla käib mullegi, see on lõpus näha. Ja oligi – päris mitu kilomeetrit varem. Arvan et kuskil 3 km enne lõppu hakkas minu tõsine kannatuste rada. Viimasel kahel kilomeetril ma ei mõelnud üldse enam selle peale, kas minust mööduvad vaid 10 km jooksjad või ka mõni selja taha jäetud poolmaratoonar. Mõtlesin vaid, et kuidas jooksujalu lõpuni vedada, mitte kõndimise peale üle minna. Selle eesmärgiga ma ka tulin toime, proovisin ka paarsada meetrit lõpuni ilusti spurtida, aga efekti sellel eriti ei olnud – neist jalgadest ei olnud rohkem võimalik välja pigistada. Ikkagi mindi pigem minust mööda. Aga finiš oli õnnistav, kohe võttis etv ka minult intervjuu, vastasin tõesti seekord üsna põhja-eesti seguses võru keeles nagu ma pärast teleklipist pealt avastasin.Söögiga kohta, mida lõpus pakuti, küll nii, et minu meelest on supp ainuõige, vorstike polnud küll see, mida ma ootasin. Aga muidu oli tugevalt üle keskmise hästi korraldatud jooksuvõistlus. Ehk ka järgmine aasta?

Lisasin siia pildi - näppasin www.jooks.ee pealt. Luba ei küsinud, kui keelatakse, saan maha võtta!