Elu ei tohigi koguaeg kerge olla

Laupäeva hommikul hakkasime Pööloy Gläänzi ja Aadu Sitapea V kolonniga Rakvere suurepäraselt kontserdilt koju sõitma. Või noh, öösel kella 3 paiku.
Aga varsti tükkis eesistujatele tunduma, et miski nagu kõriseb bussi juures. Enne kui uudishimu jõudis liiga suureks minna, et auto kinni pidada ja järgi vaadata, sõitiski üks esiratas alt ära. Otsisime tee pealt polte, mõned leidsime - ega kõik muidugi ei klappinud ka enam, kõverad. Hea ,et olid spetsialist olemas, kes ratta enam-vähem paika seadis. Pidi teistelt ratastelt polte laenama ka vist.

Tunnike vähemalt läks remontimise peale. Ettevaatlikult pidi jätkama, sellest ei teadnud ma suurt midagi, põõnasin suurema osa teest, Mäo ristis hakkasin kodu poole hääletama, ühtegi bussi polnud minemas niipea. Kell oli umbes 5. Kella 6.30 paiku sain auto peale, aga 7.30 bussist Tartus jäin veerand tunniga ikkagi maha. Mis tähendas, et üle kahe tunni järgmise variandini Kanepisse saada. Umbes 45 minutiga oleks jõudnud ka hääletama kõndida, aga see ei tundunud väga ahvatlev, eelistasin bussi, et saaks pisutki tukastada, sest vaevalt kodus enne Verneri sünnipäeva aega jääb.

Ka bussijaamas oodates tukastasin õige pisut, istusin bussijaamas pingile, tõmbasin kapuutsi üle silmade ja lasin silma looja. Viimast pooltundi aitas sisustada sõber Ardi, kes just oli Tartusse jõudnud ja ei pidanud nähtavasti kohe jooksma.

Bussi peal tukastasin Tartust Kambjani, Kanepist ka kohe kodu ei saanud, sest Airi, kes oli mulle vastu tulemas, pidi ka veel ühe sõidu tegema enne seda, vähemalt pool tundi sain küll niisama jalutada veel.

Aga olin vähemalt kenasti Verneri sünnipäevale jõudnud. Mereröövli stiilikas, lahing toimus päris korralik, ma sain ühe kahurikuuliga keradesse ja mõnel röövlil veel võttis tabamus vee silma.

Sünnipäeva lõpu eel sõitsin Tallinnasse tagasi. Bussi peal põõnasin ikka korralikult ja telemajja jõudes veel korralikumalt. Hommikusel salvestusel, tundub, olin heas vormis, peaksin õhtul telekas küllalt hea mulje jätma:)