Lätete pääl 2009. minu vaatenurgast

Raske ja samas ääretult huvitav oli seekord Lätteid korraldada. 2002. a ei mäleta, peale selle, et 5000 krooni eest sain osta nii söögikraami, kui ka pisut „söögikraami“, maksta kinni bussipiletid ja jäi veel 11 kr 65 s üle.
Nüüd oli meil 6000 krooni, millest jätkus lahedalt transpordikuludeks, lahedalt tänu sellele, et mitmed lähemad ja kaugemad ettekandjad jäid siiski lõpuks tulemata. Toitlustuskulud tulid sponsoritelt ja ka NAKi oma rahadest, sest iga tootegrupi jaoks ei jõudnud sponsorit otsida.
Reede hommikust peale olid minutid täpselt paigas, vaevalt jõudsime Airiga kauba ära tuua Liinakurule Arne juurde, kui oli jõudmas Andres Ehini buss, tema oli peaaegu ainus, kes bussiga tuli, teisel päeval sõitis bussiga ka Veiko. Tänu Andra hääle orgunnile said autoekipaažid ideaalilähedaselt korraldatud. Tõime Ehini ära, vahepeal pidin minema Urvastesse tamme otsa, et tervitada läbisõitvat noorpaari, siis tagasi Lätetele, kus tasapisi muudkui rahvast korjus, kõigepealt hakkasime heina kokku viskama, et tekitada parkimisplatsi, siis hakkasime jooma viina, mis mulle pruutpaar oli kinkinud, ja vaikselt õllekaste välja tooma, aga mingi kell hakkasid Birk Rohelend ja Robert Randma ettekandel kippuma, sest neil oli kiire tagasi. Ettekanne oli üks huvitavamaid üldse kolme päeva jooksul, ainult idee, et üks ei tohi kuulda, mis teine kõneleb, läks natuke metsa, sest kõrvaklapid ei täitnud ilmselgelt ootusi. Aga ülihoogne ta oli, sest kumbki pidi minuti jooksul oma jutu räägitud saama. Mulle õudsalt meeldis Purpurmusta idee, kus pole mingit sõpruskonna painet, üheskoos käimise vajadust, mingit põhivoolu, mis annaks rühmitusele(?) näo. Küsimärk sellepärast, et Purpurmustale mingit definitsiooni küll ei saanud, ehk see ongi definitsiooni puudumine?
Siis oli suur vorstide grillimine, aitüma Wõro Kommetsile, kes meid vorstide ja viineritega toetas. Lubasin algul, et pean lõkke ääres ettekannet, aga tundsin, et pole piisavalt jaksu selleks enam, nii et jäi vaid Aapo autoriõhtu kitarri saatel, mida ma põgusalt vahepeal kiikamas käisin, siis tegi Airi mulle ettepaneku koju sõita, mida ma ka tegin, sest ma ei osanud muud enam tahta, kui magada, pealegi polnud ma ka telki veel üles pannud.
TEINE PÄEV. Ei tahtnud väga pikalt ka Lätteid oma silma alt välja lasta. Hommikul pool kaheksa võtsin ratta ja asusin tagasi sõitma. Aga vaevalt olin kilomeetrikese sõitnud, kui helistas Arne, et mis saab, ta peab Jaan Malini Tartusse viima. Jaan nimelt oli kohe Lätete alguses kiigelt kukkunud ja ta jalaga oli halvasti, viimaks läkski kipsi. Jõudsin kohale, tegin natuke prügi sorteerimist, mulle oli üsna oluline prügi sorteerida, sest kuivõrd olin jäätmekäitlemise enda peale võtnud, ei tahtnud, et üldprügikasti liiga palju prügi juurde tekib. Siis tegime tule pliidi alla, aga vesi läks suures pajas ikka kaua keema, viimaks pudrujagamise juures, siinkohal aitüma Sangaste Linnas, kes andis meile toredasti Heleni putrusid, mida sai pärast veel mõnele kirjanikule kaasagi anda, kellel parasjagu kodus süüa ei olnud eriti. Muide, kiirkaerahelbed ja neljaviljahelbed sobisid ilusti kokku, igaks juhuks ei pannud neid ühel ajal sisse, vaid väikese vahega.
Pudrusöömise kõrval algas juba ka Andres Ehini loeng, mis tekitas mõtte, et milliseid tekste oleks Ehin siis kirjutanud, kui modernism poleks võimude poolt ebasoosingus olnud. Nõukavõimude siis mõistagi. Ja luuleesinemine Tartu bussijaamas, kus korjati mütsi sisse raha ja päädis miilitsate eest põgenemisega, oli nagu mõni Robin Hoodi lugu.
Siis oli Hasso ettekanne religioonist ja vastureligioonist, kus seati kahtluse alla, kas Mooses oli juut või mitte. Mulle meenus näidend „Kroonu onu“, kus oli lavastatud tüüp nimega Mooses Hersch, ja kui papa, kes oli talle oma tütre just lubanud, läks seda nime kuuldes ahastusest hulluks – ta oli oma tütre juudile lubanud!
Siis esitles Ruitlane oma raamatut „Naine“, millest saab kindlasti nii kirjandusringkondades kui naistefoorumites põnev aruteluallikas. See oleks tõsiselt põnev, kui mõni naisteajakiri teeks Ruitlasega sel teemal intervjuu, paistab, et Ruitlasel ei ole kerge oma raamatus sisalduvaid mõttekäike ja väiteid kaitsta, aga kui ta selleks hästi valmis on, peaks õnnestuma. Eelmisel öösel, Andres Ehini andmetel kella 5 kuni veerand 6, oli üks naine kõva häppeningi andnud, nagu ma aru sain, mingi suhtedraama, milletaolisi ikka Lätete jooksul ette tuleb, sest Lätetel on sama võimas mõju kui täiskuul – kui need kaks veel ühele ajale satuvad -
Ma isegi ei mäleta, mispärast me õhtul üles saali kolisime, aga küllap siis hakkas vihma sadama taas. Vahepeal aga sõime purgihernesuppi, ka selle eest tänu ühele erasponsorile, keda pole vaja mainida. Sponsoritest veel peab mainima Paadi Pagarit, kes teeb minu ja paljude teiste lemmikleibu ja see, et mu lemmikleivatehas tuli sponsoriks, võimendab seda lemmikolemist veel tublisti. Sest lisaks heale maitsele toimib tootearenduses kahtlemata sinna juurde käiv hea emotsioon. Ja ka õllesponsor A. Le Coq, kes teeb minu lemmikõlut Alexandrit. See pole nüüd küll tehase süü, et me juba laupäeva pärastlõunal pidime õlut juurde tooma. (mõni kast oli veel alles, aga selgelt oli näha, et sellest kauaks ei jätku). Mul isiklikult oli hea meel, et seekord oli õlle osakaal võrreldes veini ja viinaga tohutult suurem, kui eelmine aasta.
Pulmaviin, mida ma jõin õlle manu (pivo bez vodki itd) mõjus mulle küllap kurnavalt, ma lõpuks tegin oma ettekande ära, aga pole sellega sugugi rahul, olulisi mõtteid jäi ütlemata. Suur tänu Marisele, kes tõelise Erisaate-asjatundjana aitas mul oma ettekannet läbi viia.
Andra jutt Läti-retkest oli laias laastus mulle varasemast tuttav, aga seda kas Wimberg Ralf Parvest kõneles, ei tulegi mulle enam ette. Kas tõesti magasin maha. Krt.
Indrek Särje ettekanne 2008 a Luulekaubamajast oli vististi ka üks tipphetki, tekst mida heameelega loeksin veel ka paberilt üle. Natuke jäi minu egot kriipima, et ta eriti mu raamatu „Tahaksin olla autobuss“ kohta midagi ei öelnud, kuigi korraks nagu mainis.
Räpiettekanne lõkke ääres oli vapustav, seal oli veel päris mitu räpparit, aga Karl Kivastik jäi õhtu naelaks, mõni tekst tundus ikka tõelise pärlina. Proovisin ka ise mõne teksti teha, aga neljast reast kaugemale ei jõudnud. Lauldi lõkke ääres aga veel palju ja muidki laule, Wimbergil tuli peale inspiratsioon, tema kolme luuletust saab tema blogist lugeda, minu meelest ehe näide sellest, et Lätted on vajalik ettevõtmine.
Järsku taipasin, et telk on mul ikka püsti panemata, kell 5 või 6, aga tares oli üllatavalt palju vabasid asemeid, ronisin ühele kõrgemale neist ja uinusin, see rahvas, kes mängis tollel hetkel kaarte, jätkas seda veel ka siis, kui mina ilmselt mingi kolme tunni pärast üles ronisin. Ehk siis alla ikka – või üles.
Esimese asjana tegin tule pliidi alla ja seekord tegin pudru täitsa üksinda valmis. Söögiga selline nali, et loogilisest kuuest söögikorrast sai lõpuks tehtud ainult neli, aga eks vajaduse järgi sai igaüks vahepeal võipse teha, igatahes leib, või ja enamus võileivapealset oli pühapäeva hommikuks otsas. Õlu ka – kuskil paar-kolm imepudelit liikus siiski ringi, kust sai lonksu võtta. Kohv oli ka otsas. Ilmselt sellepärast, et kuna ma ise kohvi ei joo, ostsin seda vähe.
Läksime siis Katjaga kohvi ja õlle perra, aga jäime sisse, sest vahepealne vihm oli lõigukese teed küllalt läbitamatuks muutnud. Ühisel jõul lükkasime ta kuivema tee peale ja saime poes ära käia. Õlut pidi küll paarsada meetrit tassima, sest päris maja juurde me ei sõitnud. Tee läbitamatuse tõttu otsustasime ära jätta ka ühe ettekande, Enno Hernits, kes oli välja kuulutatud, et tuleb metsavendadest rääkima, kuna kartsin, et ta võib oma masinaga lihtsalt sisse jääda. Veiko kõneles siis kuuekümnendatest, selleaegsetest ootustest-lootustest ja tõi välja väite, et ükski luuletaja ei kirjutanud oma paremaid tekste kuuekümnendatel. Andres ehin, keda see teema väga puudutas, esines kommentaariga, mis võis olla veel pikem kui Veiko ettekanne.
Ja viimaks Piret Bristol, kelle jutust ma sain aru, et maailmakirjandus on teda kirjutama hakkamise juures rohkem mõjutanud kui eesti kirjandus. Ja ei mäleta mille peale avastasin, et üks minu lemmikkirjanikke on Kilgore Trout, kuigi ma ei ole teda kunagi lugenud ja peale Billy Pilgrimi polegi vist mitte keegi, aga ta selle Vonneguti loodud tausta järgi oli ilmselgelt põnev kirjanik.
Kahe ettekande vahepeal tegime pilte sellest, kuidas me Alexandri õlut joome, sest olin õlletehasele lubanud, et saadame neile mõne toreda ühispildi. Kuivõrd selleks ajaks oli õlu otsas, siis tõimegi eelpoolmainitud poeskäigu käigus Alexandrit juurde.
Aga siis sai ametlik osa läbi ja paljudel hakkas kiire. Osa rahvaga aga koristasime veel paar tundi, mille käigus sai kõik prügi jms ühte kohta kokku kogutud. Sõitsin siis rattaga koju, järgmisel päeval tegelesime jäätmekäitlusega, mis võttis vast oma kolm-neli tundi aega, eriti tühjade pudelite masinassetoppimine, mille tulemus oli 495.50 rahalises vääringus. Mõnikümmend pudelit läks ka pakendikonteinerisse. Sorteerimise tulemusega olin rahul, meil tekkis vaid viis kotti üldprügi. See pidi vist kokku tegema u 200 liitrit.
Lahkumisemotsioonid pühapäeval lahkudes olid nii võimsad, et kui ma Lätete eel mõtlesin, et ei mingit korraldamist enam minu poolt ja kas üldse Lätteid vaja on … enam ma nii ei mõtle.