Huvitav nädal karskust seljataga

Teisipäeval käisin sünnipäeval. Vein oli täitsa omal kohal, ja minust ta sinna ka jäi.
Neljapäeval läksin külla, aknalaua peal olid õlled reas, päris iga kord neid seal pole. Ja muidugi pakuti mullegi lahkelt. Tundsin ikka, et õllest on kõige raskem loobuda, võrreldes teiste alkoholidega. Aga sain hakkama.
Reede oli jälle pidulik hetk, Inseneride Meeskoori sünnipäev, naljakas, kuidas ma pidin veiniklaasi hoidvate inimeste kadalipust läbi ronima, et jõuda tagumises saali nurgas asetseva veelauani. Vesi sidruniga on ikka väga tegija.
Laupäeval pidu Raplas, siin oli jälle laud kõiksugustest jookidest lookas, aga rõõm oli sellest, et ka mitmeid mittealkohoolseid jooke oli valida. Pidi lihtsalt vaatama, et kogemata mõnda alksiklaasi ära ei kummuta, täiesti mehhaaniliselt. Muidu mingit erilist piina ei olnud minust joomata alksi vaadates. Pigem hakkab tunduma, et ma olen sellest pidevast mittejoomisest kuidagi kummalise laksu all. Mulle see meeldib, aga see ei oleks üldse nii lõbus, kui ma ei mõtleks 1. või 2. detsembril lahtikorgitava õlle peale. Aga ma tahaks neid kuid veel ja veel korrata, mil ma ei joo. Iga kolmas kuu oleks lahe variant.
Praegu märkmikust näen, et kolm suurt kiusatust vähemalt tuleb see kuu üle elada. Neist viimane, 28. novembri õhtul, tuleb eriti raske, ma arvan.