leidsin vanu enda luuletusi - tosinkond aastat tagasi, vist avaldamata suuremalt jaoly

DESERTÖÖR

kõikehävitav sõda
käib minu palge ees
ise ei tunne ma seda
kätes või jalge sees

kohutav häving ja läbu
minu jalge ees
tahaksin olla rebu
munavalge sees


... JA SA MÜRISTASID

jumal taevas kohmetult
sügas oma nimbust
nähes maa peal toimumas
kohutavat nilbust

viimaks saatis taevapaps
maale sada välku
inimesed jätkasid
ikka seda jälkust


MINA – JA MAAILMA NABA?

lööb mu nahale
allergilise lööbe
kui ma jälgin
kõiki neid amööbe

ja ka teisi
mõistuseta hingi
kes mu ümber
sibelevad ringi

kellel ehteks
on ehk ainult saba
kelle keskel
ma kui ilma naba

jälgin nukralt
seda totrat väge
naba olla
pole üldse äge


KITSETALL KES OSKAS LUGEDA 10NI

10ni lugeda
oskav kitsetall
meid luges üle
nüüd on ta väitse all

meile ei meeldind
sihuke pull
et meid lugedes
summa sai null




***
kõik mis minus teistele ei meeldi
ainult tõstab minu väärtust veelgi


PROFESSIONAALPARMUD

musa vaikind silmad kinni
oleks ainuõige siin
purkidesse jäänd veel Gin’i
laua peale loksund viin

kõikjal lootusetu läbu
tuhatoos vaid tuhata
keegi pole enda nägu
kuid ei taha puhata

viisteist päeva möödas ajast
millal kaine mõtteviis
kadus jäädavalt me majast
parmud oleme – mis siis?