esinemismulje

Käisin pühapäeval reklaamis esinemas. Tulevases eesti reklaamfilmis.
EMT surfport. Loe oma meile õues. Oi kui palavaks läks stuudios. Ja Andres Maimik pidi mulle tüdrukut mängima, sest grimmeerijad ei olnud nõus redelile ronima. Aga ma nägin arvutist nende tüdrukute pilti ja siis ma kujutasin ette. Päris toredad tüdrukud, et nendega kirjapakk peos flirtida.
Ma arvan ka et lugege oma meile õues. Kui palju tegelt üks pilv võib rääkida. Ja üks puuoksake. Tsirkest kõnelemata.
Ma ei tea, kumma tüdruku käekotis ma olen ja see ongi ju tegelikult ükskõik. Päris lõbus saab seda reklaami vaadata niikuinii.
Aga tubli kaks tundi läks aega, pluss veel tunnikene ooteaega. Kõigepealt võeti mind videosse, siis pildistati, siis võeti veel heli ka. Ma võin ju täitsa vabalt öelda – 16 töökirja – 16 töökirja – 16 töökirja, nii et vähe ei ole. Ütelge ka nõrkemiseni – 16 töökirja – 16 töökirja – 16 töökirja. Mul küll sellest sitem ei saanud. Parem pigem.
Postiljoni vormiga sai nalja. Nad küll küsisid, mis mu jalanumber on, aga vöökoha jätsid millegipärast küsimata. Ega ma ei oleks teadnud ka, vast oleksin mõistnud ütelda, et ega iga püks mulle jalga ei lähe küll. Aga vat seekord läks. Mitte iga püks, aga üks siiski. Müts sobis enam-vähem.
16 töökirja – 16 töökirja- 16 töökirja. Unustasin küsida, et miks just kuusteist. Igatahes kuusteist neid kotis oli ja üks postkaart ja rämpsu ka.
Stuudio koht oli umba lahe, Kiilis kuskil vanas laudas või tont teab mis hoones. Igastahes asi toimis ja ma väga ei kahetse küll, et sattusin televiiseri urbanismi mutta.
16 töökirja kõlab üllataval kombel täpselt nagu 16 öökirja. See on nagu au kuningale kõlab sama hästi auk kuningale.