Contra -Urvaste süda

KIRIKU EHITAMINE

2012-02-08T04:38:00.000-08:00

kui me ehitame kirikut
meie võimalused on seejuures piiritud

vundamendi teeme ilma kopata
kui usud paras auk võib niigi jopata

põranda teeme tõrvast mustavast
et põlved märku annaks palvetajast ustavast

kirikuseinad teeme sõnnikust
sest vaid sellises kirikus saab õnnistust

kirikutorni teeme kuketa
sest niigi oskame kirjutata luketa

Kaelast ära

2011-12-06T01:30:00.000-08:00

Võru linnas võrukaelad
Valga linnas valged kaelad
Räpinas kuid räpasemad
vähemasti nii nad näivad
Põlvas põlved kaela taga
tõrvalased ringi käivad
kaelakeste tõrvastega

kuid mis seostub Urvastega
see on õiglaselt sümboolne
siin mu kaelal urvaplaaster
sest mu loodud sitapoolne
Kagu-Eesti kaelaklaster

olema nüüd pean normaalne
muidu viiaks Nöörimaale
teine variant et Helmes
lihtsalt tehakse must hell mees

Haanja Jala100 - tehtud!!!!

2011-10-29T23:47:00.000-07:00

Ma ei teagi, kuidas torkas mulle pähe mõte, et vaja Haanja Jala100 ära proovida. Oluline kehutaja oli kindlasti plaan joosta Veidenbaumsi juubeli puhul aasta 2017 tema Tartu majast tema Kalaci majani. Kuigi tema käis vist rohkem siiski hobusega kui jala.
Egas ma nüüd eraldi pikka trenni teinud, Valmiera maratoni jooksin, aga niipalju siiski valmistusin, et tegin trennis hästi aeglast, lõdvestunud jooksu. Eks mitu aigust olnud vahepeal, sellised väiksemad nohud-köhad peamiselt. Nädal enne Haanja100 jooksin Munamäe-Võru maastikujooksu küllalt edukalt ja ennast tagasi hoidmata. Kolmapäeval olid veel jalad natuke valusad, aga joosta sai edukalt.
Nüüd avastasin, et olen viimaste kuude 95 kg kehakaalu pealt kerkinud 98 peale. Siis mõtlesin, et peaks ennast jälle saama 100 kg peale, sest 100+ võistlusklass on Haanja 100 peal ka. Sõin päris hoolega, teist moodust ei tea, kuidas kehakaalu juurde saada vähem kui nädalaga. Raskustega sain 99 kätte, muudkui aga jälgisin kaalu. Uskumatu, kui raske on tegelikult kilosid juurde võtta. Reedel tegin veel viimase ponnistuse ja õhtuks oli 100,2 käes, paari tunni pärast veel 100,7 ka.
Jooksule võtsin kaasa palju rõivaid, arvestusega, et neid peab vahetama, vähendab hõõrdumisohtu. Tegelikult kartsin seda rohkemgi, et midagi verele hõõrub, kui seda, et jalad enam ei kanna.
Start hommikul kell 7, üsna pime veel. Otsustasin sisseelamiseks esimese ringi kõndida, Toivo lõi minuga kampa. Siiski kuskil 4 km peal (ring oli 6,66 km pikk – kokku 15 ringi), ühe laskumise peal, ei pidanud vasta ja läksime jooksusammu peale. Ja siis muudkui jooksime, 4. ringi peal esimene puhkepaus, vahetasin särki, pidin ka numbri teise särgi peale tõstma. Ajah, võtsin ka dressika, mis on pigem mingi fliis, jaanuarikuus jooksmiseks oli üsna sobiv, nüüd olin ennast korralikult ära higistanud. Panin siis pikkade varrukatega suusapluusi. Vahetasin ka jooksujalanõusid, panin enda vanade tossude asemel sel aastal saadud triatlonijooksukad. Kuigi eriti mulle seda ei soovitatud, et tossude vahetus võib tõsise karuteene teha. Aga natuke hõõruma kippus. Etterutates võib öelda, et enam ma tossuvahetust ei teinud.
Teatav väsimus oli ikka jalgades, kuigi võtsin asja üsna rahulikult. 4 ringiga oli esimene eesmärk saavutatud, see on nimelt miinimumdistants, millega enam katkestajaks ei loeta.
5. ringi lõpus vaatasin ekraanilt, et olen 100+ võistlusklassis 3. koha peal (3 meid suuri mehi oligi), aga 2. mees on 5 minuti kaugusel. Enne ringi lõppu saingi ta kätte ja paistis, et temast mulle pigem vastast ei ole täna. Aga mööda ta must jälle läks, ilmselt siis kui 7. ringi lõpus enda puhkepeatust tegin. Ja 10 ringi lõpuks olin juba üle 20 minuti taga.
7. ringi peal täitus maraton, ajad ka fikseeriti, need ilmuvad kunagi hiljem, aga ilmselt läks aega kauem kui 6 tundi, nii et maratonitulemusena ei midagi märkimisväärset.
7. ringi lõppedes (46,66 km) puhkepaus, sõin korralikult, istusin, venitasin, äraminnes tõmbasin jälle fliisi peale, natuke jahe tundus ikkagi särgiväel joosta. Jalad olid juba üsna kanged jooksma hakates, aga kui hoo sisse sai, polnud väga hädagi. Olin Toivoga algusest peale koos jooksnud, aga tasapisi hakkas ta mul eest ära libisema, toidupunktist läksime aga jälle koos minema. Eks see enesealalhoiuinstinkt ka oli, mis ei lasknud mul pidevalt tema sabas hoida, ma vist ikka mõtlesin 100 km peale. Kuigi 9-10 ringi peal eriti seda ei uskunud enam. Toivo läks ka 9. ringi järel puhkama ja ütles, et mõtleb järgi. Jätkasin omas tempos, ehk siiski pisut rahulikumas kui Toivoga joostes. Aga üllatuslikult tuli Toivo paari kilomeetri pärast jälle mulle punti. Aga selle ringi jooksul küpses tal otsus, et aitab tänaseks siiski. Mul oli vist eriti pikk boksipeatus, sõin suure kausitäie kartuliputru. Nii suure, et 11. ringile läksin kõndides. Vahetasin ka särki taas, muidugi. Kuigi tosse rohkem ei vahetanud, siis sokke nende sees läks küll mitu paari.
11. ringile minna oli eriline motivatsioon, kuna kuulsin, et 100 kilo mees Tanel oli 10 ringiga lõpetanud. Mis tähendas, et mul oli vaja järgmine ring lihtsalt läbi kõndida ja ongi 2. koht käes. Esimene tundus olevat liiga kaugel ja teadsin ka, et kõva mees, eelmisel aastal 13 ja poole tunniga 100 km läbinud. Seda tegi ta muide ka see aasta.
Taas tervet ringi ei kõndinud, läksin jooksusammu peale ja see väike puhkus oli nii hästi mõjunud, et 11-12 ring oli lausa nauding. Muide, alguses võtsin kõik tõusud joostes, ristsammuga, et siis saaksid tavalised jooksulihased natuke puhkust. Aga siilike 8. ringi peal põõsast õpetas, et tõusud tuleb võtta kõndides. Ja laskumistel maksimaalselt käsi lõdvestada. Tõesti, mõtlesin, kui Toivo kõrval kõndis ja ma jooksin, ei olnud tempovahet mitte mingit. 9 ringist asusin ka kõndides tõuse võtma.
Peale 12 ringi läksin jälle särgiväele, maru soojaks oli läinud. 13. ring tuli kuidagi iseenesest, ainult et pimedaks kiskus. 14. ringi peal eksisin korraks ära isegi, aga õnneks taipasin enda eksimust kohe. Ringi keskel, joogipunktis, sain punti kahe sõbraga, üks neist oli viimasel ringil ja teine minuga ühel ringil. Kutsusid mu punti, mis mulle sobis, sest neil oli pealamp, mul ei olnud. Tuled, mis kohati rada valgustasid, sama palju ka pimestasid. Aga vahepeal oli paras kotikas.
Aga kippusin sõpradest natuke maha jääma. Vahepeal võtsin jälle lähemale. Laskumistel eriti. Kuigi need olid karmimadki kui tõusud, eriti siis, kui tõusud said pigem puhkehetkeks, kui neid kõndides võtsin.
Viimase ringi siis Arturiga koos, tal olid põlveprobleemid, aga muidu oli ta kõva sportlane. Kasutas muide väga edukalt keppe, tema põhiala ongi suusatamine. Pole vist vaja lisada, et raske oli, enam üldse ei tahtnud joosta ja pealegi oli kontrollaega mahtumine päris kindel juba. Mõtlesin ainult selle peale, et tahaks enne lõputseremooniat saunas ära käia. Laskumistest panime ikka hea hooga alla ja jõudsimegi viimase ringi 6 km peale. Siis, kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatas Artur kella ja ütles, et võiks proovida alla 14 tunni jõuda. Ma ei osanud muud öelda, kui et mind ei huvita, mine aga. Pimedat lõiku ka lõpus peaaegu et enam ei olnud. Siiski läks mul ka jalg kergeks ja panin lõpus mõnusa kerge sammuga, uskuge või mitte, aga 100 km viimasel 500 meetril on kerge samm võimalik.
Päris nii lihtsalt see asi siiski ei lõppenud. Paarsada meetrit enne lõppu juhtus minu väikese varbaga midagi. Ma olin veendud, et varbaküüs tuli ära ja lõikas mulle varba sisse. Lõpp tuli niimoodi poollongates, pärast selgus, et vesivill oli lihtsalt katki läinud väikese varba all.
Finišis ei osanud muud, kui pead vangutada. Ma isegi ei tea, kas ma julgesin loota, et nii kaugele jõuan. 9.-10. ringi peal küll ei uskunud. Aga 12. ringi peal oli asi sama hästi kui otsustatud – tuleb lõpuni minna.

Ka 1941. aastal peeti kergejõustiku edetabeleid

2011-10-15T18:24:00.000-07:00

Võrumaa Teataja 16. oktoober 1941
Euroopa kergejõustiku edetabel 1941.
Kergejõustiku kolmikmaavõistluse Soome-Saksa-Rootsi edasilükkamisega 1942. a. pole Euroopa kergejõustiku tänavuse paremustabelis enam olulisi muudatusi oodata. Seetõttu võime spordisõpradele avaldada lühikese ülevaate 1941. a. kergejõustiku tippsaavutustest.
Nagu mullugi sammuvad siin esirinnas Saksa ja Rootsi, kuna Soome suursportlaste tagajärgedest on tabelisse pääsenud ainult need, mis on saavutatud vähestel võistlustel enne sõja puhkemist. Ka eesti sportlasperele sulges sõda tee söeradadele. Ainsa eesti kergesportlasena figureerib edetabelis võrulane kolmikhüppaja O. Salum oma Narva-Jõesuus saavutatud tulemusega 14,91, millega ta on platseerunud Euroopa teiseks.
/---/
Kolmikhüpe
Noren (Soome) 15,01
Salum (Eesti) 14,91
Johnson (Rootsi) 14,85
Schreibe (Saksa) 14,71

Valmiera maraton: kiireim eestlane sel aastal!!

2011-09-20T05:39:00.000-07:00

Selle-aastase Valmiera maratoni eellugu algab paar nädalat enne starti. Eelmine aasta läks paljutki haiguse nahka, sel aastal tuli jälle nöha, aga ma musta masendusse ei langenud, sest see tuli õigel ajal. Ehk siis nädal aega varem ,kui eelmine aasta, aga nädal on selline aeg, millega peaks hullemast haigusest võitu saama.
Viis päeva enne maratoni jooksin esimest korda pärast 10-päevast pausi, hästi lühidalt ja vaikselt, järgmine päev 10 km, ka hästi vaikselt, seis tundus lootusrikas.
Maratonieelse öö magasin küllalt rahutult, aga midagi hullu ka ärgates ei olnud. Minemasaamisega oli tõrkeid, jõudsime siiski üsna õigel ajal, kiip tegi küll natuke nõutuks, sest sellel polnud kinnitusalust, mul aga nööre ei andnud lihtsalt kiibist läbi panna, sest neil pole lahtiseid otsi. Siis selgus, et korraldajad olid siiski selle peale mõelnud, kinnitused olid olemas.
Sel aastal olime õigel ajal stardis, jalad tundusid pauku oodates kanged, ega väga põhjalikult ei jõudnud sooja teha.
Läksime jälle Toivoga ühes rütmis, tõsi küll, Toivo arvas, et see on liiga hull tempo. Muide esimest korda elus võtsin osa jooksust, kus on rajal temponäitajad. Nelja-tunni mehed olid vahetult meie ees, mulle aga väga ei tundunudki, et ma üle pingutan. Tõsi, sellise tundega võib valusalt näppu lõigata, aga kuna mul peas ikka see 4 tunni alistamise soov vasardas, ei näinud põhjust neist igal juhul maha jääda.
Joosti siis taas 4 korda 10,5 km ja esimese pöörde eel nägime Davidit, kes jooksis poolmaratoni. Täis- ja poolmaraton lasti ühel ajal minema. Meil Toivoga võib-olla selle peale tempo tõusis, eks Davidi eesolek ei andnud rahu. Kuigi – teadagi, mida maratonis jahimeestega võib kergesti juhtuda.
Aga enne ringi lõppu kargas David kuskilt välja, oli pissil käinud – ja suht kohe kimas meil eest jälle minema, siis jäi vahe stabiilseks, otsustasin ennast kiiremini liigutada ja püüdsin Davidi kinni, Toivo jäi natuke maha, aga tõesti ainult natuke, sest boksipeatusega sai ta must mööda, minu tankimised juba on küllalt pikad ja ma usun, et see tasub enda ära.
Teine ring siis Davidiga koos, 4-tunni mehed olid jälle vahetult ees, vahepeal nad kaugenesid minust ja Toivost. Ütlesin Davidile, et 4-tunni meestest ma küll mööda jooksma ei hakka ja juba vähem kui kilomeetri pärast sõin enda sõnu. Mul oli samm kuidagi pikem või kiirem ja läksin püüdsin Davidi kinni, ta tundis tõsist muret, et ma endale liiga teen, tegelikult põhjusega, sest viimased aastad ma ei olnud alla 4:30 tulemust saanud, aga eks ma jätkasin ikka tunde järgi ja kuivõrd ka David nõksutas (või ikkagi mina?), igatahes kui ta hakkas eest ära libisema, lasin tal seda rahulikult teha, ja kui tema tempo jälle mulle parajaks läks, imesin vahe kinni. Viimased paar kilomeetrit David kadus mu silmist ja 3. ringile minnes oli rada mõistagi oluliselt tühjem ees, sest poolmaratoonarid olid lõpetanud. 4 tunni meestega oli pidevalt selline lugu, et nad olid mul kuskil selja taga ja kuivõrd mind ei huvita kunagi, mis selja taga on, siis vaid pöördes nägin, kui ligidal nad mulle ikkagi on. Joogipunktis läksid tavaliselt mööda ka, siis võtsin ennast nende temposse ja varsti olin möödas ka. Kui ma nende jutust õigesti aru sain, olime 3. ringi alguseks paari minutiga 4 tunni graafikust ees.
3. ringil ma vist püüdsin päris paljusid, aga vähemalt üks mees samal ajal tuli ja läks minust mööda. Ma võtsin tema temposse ja sama vana lugu – joogipunktides jäin maha ja siis tasapisi liginesin. Oli väga hea orientiir viimasel ringil, kelle kinnipüüdmine väärtus omaette. See mul lõpuks siiski ei õnnestunud.
Aga 4 viimast kilomeetrit – siin algas alles maraton. Nüüd läks oi-oi kui raskeks, kui eesjooksja kõnni peale üle läks, tuli endalgi päris suur kiusatus. Ja vähemalt 4-5 jooksjat läksid mööda või suurendasid pisikese vahe määratuks. Siiski ma ei andnud alla, motivatsioon oli tohutu, teadmine, et tuleb hea maraton, ei lubanud lõdvemaks lasta, tahtsin võimalikult kiiresti kohale jõuda, kuigi ma olin põhjendamatult kindel, et 4 tunni alistamiseks on niikuinii kõik tehtud.
Viimase kilomeetri tõusu eel läksin ikka veel ühest mööda ka ja kuigi mulle tundus, et sinna läks mu viimane jõuvaru, olin lõpusirgeks ta täiesti maha raputanud. Tunde järgi lausa lendasin mäest üles, arusaadav, olin ikka viimased 30 kilomeetrit üsna riski piiri peal jooksnud. Viimased 50-100 meetrit nautisin finišikella, poolteist minutit neljast tunnist puudu. Oi, see oli kaif vaatepilt. Loodetavasti ei ole ajanäitamises mingeid nüansse minu kahjuks
4-tunni mehed jõudsid ka varsti pärast mind, käisin neid kättpidi tänamas, üks rääkis mulle, et ta oli nädal aega tagasi isikliku rekordi teinud – ma ei saanudki aru, väsimus ja pisut lärmaka ümbruse taustal, kuidas ta sai 3:75 (three seventy-five) joosta, siis veel mõtlesin, et läti keelega pooleks 3:45 (three cetri-five, tegelikult mitte cetri, vaid cetripadsmit peaks olema nelikümmend muidugi). Pärast alles mõtlesin välja, et seventy ja twenty on kõlalt ikka neetult sarnased. 3:25 siis. Kõva tulemus.
Jalad on pärast jooksu küll päris valusad, kuigi jah, venitasin pärast jooksu ja massaaži tehti ka … tegelikult viimasel ringil oli natuke hirm, et parema jala sääremari võib hakata krampi tõmbama või lihtsalt laguneb ära. Eks pisut ettevaatlikum olin selle peale …
Mis oli natuke üllatav, et joogiks pakuti ainult vett, kuigi mind see nii väga ei häirinudki, sõin vee kõrvale banaani, isegi rohkem segas see, et rinnanumbri pealt oli kõvasti kokku hoitud, või ma siis lihtsalt higistasin nii palju, igatahes see number lagunes nii ära, et rohkem kui pool maad hoidsin teda käes. Aga (ametlikud?) fännid raja ääres olid väga toredad, andsid pidevalt jõudu juurde. Suvalised möödujad linnakodanikud ei paistnud küll enamuses eriti aru saavat, millega me tegeleme.
No üks suur eesmärk sai täidetud. Paar aastat tagasi vist hõikasin kuskil foorumis selle välja isegi. Et 2011. aasta lõpuks võiks uuesti alla 4 tunni joosta. Aga sisuliselt on seekordne Valmiera tulemus vähemalt võrdne omaaegse 3:35-ga, siis olin 7 aastat noorem ja 10 kilo kergem.
Lõpuprotokoll ütleb siis, et minu elu paremuselt teine resultaat on 3:58:35.75, andis koha 107. ja noh siis esisajast jäi puudu pisut alla 2 minuti, seesama 2 minutit, mis ma ilmselt viimasel 4 kilomeetril tempos kaotasin (ehk isegi rohkem), aga mis seal ikka, vahva saavutus on seejuures, et edestasin kõiki eestlasi, kusjuures enamus neist jooksid kiiremini kui mina eelmisel aastal.
Viimane ring oli neljast ringist muidugi kõige nõrgem, aga mitte metsikult. Õigemini isegi väga hea, sest see oli üldse 73. viimase ringi aeg. Ja 4 ringi kenasti üsna ühtlased, kuskil 3 minutit vahet, kui viimast ringi mitte arvestada, siis ainult 1.23!
See on küll ilus saavutus enda spordikuulsuse ajalukku kirjutamiseks: Valmiera maratoni Eesti meister 2011!
Mis edasi? Ma olen mõelnud nii, et kui suudan veel 4 tunni piiri alistada, siis olen endale juba tõestanud, et suudan ja ei pea enam kõike väljapanevalt maratoni jooksma. Ehk järgmise maratoni peaks tõesti lihtsalt nautima. Mõtlen selle peale. Esimene mõte, et ühe maratoni aastas võiks siiski tulemuse peale joosta, aastal 2012. võiks see olla esimene Tartu linnamaraton 6. oktoobril.

Unistades ja realistlikult Eesti jalgpallimeeskonna edasipääsuvõimalustest

2011-09-06T22:23:00.000-07:00

Variant 1 Serbia võidab Itaaliat.
Vägagi tõenäoline paraku, sest Serbia mängib kodus ja itaallastel pole midagi kaalul. Sel juhul on 2. koht meil püüdmatult läinud, 3. koha tagaks viik Põhja-Iiriga, sest Sloveenia jõuaks siis võiduga Serbia vastu Eestiga ühtede punktide peale, aga jääks alla, sest Eesti lõi võõrsil Sloveeniale ühe värava rohkem! Eesti võib ka kaotusega Põhja-Iirile 3. koha säilitada, kui Serbia ja Itaalia vastavalt Sloveeniale ja Põhja-Iirile ei kaota. Niipalju hea seis on Eestil praegu, kui 3. koha peale mõelda. Aga selle peale me ei mõtle praegu ometigi, sest on ka …

… Variant 2 Serbia ja Itaalia mängivad viiki. See on kõige lihtsam arvutus, siis peab Eesti kindlasti Põhja-Iirimaad võitma ja lootma, et Sloveenia kodus Serbialt vähemalt 2 punkti röövib. Sellises seisus on samas motivatsiooniküsimus, sest sellise punktiseisuga läheks Sloveenia viimast mängu mängima teadmisega, et rong finaalturniirile on läinud, aga Serbia tahtmine ei saa just väike olla.

Parim variant on kui Serbia Itaaliale kaotab. Ja Eesti lootusi hoiaks viik Põhja-Iiriga siis isegi kõrgemal kui võit! Sest kui Serbia peaks lootuse kaotanud Sloveeniat (kellele sel juhul oleks Eesti püüdmatu) võitma, saavad nad 2. koha nii või naa. Aga kui enne viimast vooru on Serbia ja Eesti 14 punkti peal ja Sloveenia 11 peal, on Sloveenial veel lootus edasipääsuks, kui nad võidavad Serbiat kolme väravaga, kaheväravalise vahe puhul peaks nad lööma vähemalt 4 väravat, et Eestit edestada. Slo 3:1 võidu puhul oleks meil Sloveeniaga täpselt sama kolme meeskonna omavaheliste mängude väravate vahe ja siin oleks meile õige magusad need 5 võõrsil löödud väravat Serbia ja Sloveenia vastu, sest sel juhul arvestatakse just neid. Üheväravalise võiduga (või 2:0 või 3:1) jääks Sloveenia Eesti järel kolmandaks.

Aga selge on see, et siiski tuleks Põhja-Iirit võita, sest siis saame ka Serbia ühe või kahe viigipunkti puhul teisena edasi. Kõnelemata sellest, et viigipunkti proovides on kaotus kindlasti kiire tulema. Kõnelemata sellest, et Sloveenial on kindlasti ka lootusetus seisus pigem küllalt suur motivatsioon tahta kodus Serbiat võita. Ja emotsionaalselt tahetakse alati võitu niikuinii.

Samas Põhja-Iirimaa võitmine võõrsil oleks ka paras vägitükk, kuivõrd Itaalia ja Sloveenia tulid sealt maalt 0:0 viigiga tagasi, vaid Serbial õnnestus 1:0 võit saada.

Tõsi küll, kui Eesti saabki 16 punktiga 2. koha, ei taga see kindlasti otse edasipääsu, sest meie grupp on liiga ühtlane, et sealt oleks võimalik saavutada kõigi gruppide peale parim 2. koha tulemus. Isegi hoolimata sellest, et selles arvestuses läheks kaotus Fääridele maha.

Minu esimene õpetaja

2011-08-31T08:47:00.000-07:00

Täna tähistasin homme algavat kooliaastat sellega, et käisin külas oma esimesel õpetajal Lovise Tarendil. 1. ja 2. klass. Naljakas, et ma ei teadnudki kooliajal tema õiget nime, öeldi ikka, et Tarendi Liisi ja allkiri päevikus oli ka LTarend.
Ma polnud tal vist elu sees külas käinudki. Täitsa uskumatu tõsiasi, eriti kui arvestada, et viimased 7 aastat olen elanud temast veerand tunni rattasõidu kaugusel. Ehk on põhjuseks see, et mälestusi on nii vähe, sest esimesest kahest klassist mul ei ole eriti mingeid mälupilte.
Õpetajal minust ikka oli midagi meeles. Et ma kirjutasin rohkem, mahukamalt kui teised. Ilmselt ka üsna kiiresti, käekiri olevat olnud peaaegu loetamatu. Samas kui mu 3 aastat vanemal õel üks ilusamaid käekirju.
Minu ajal oli Urvaste Algkooli ainsas liitklassis 10 õpilast korraga. Konkreetselt meie klassis kolm. Lovisel oli kokku Urvastes 40 õpilast, meenutades neid selgub, et ta on paljude nende edasisest käekäigust ka midagi kuulnud.
Suurema osa oma pikast õpetajakarjäärist veetis ta siiski Vaabina koolis, mis aga ühel hetkel jäädavalt kinni pandi.
Praegu on mu esimene õpetaja 86-aastane.
Vaabina kool oleks juba 160-aastane, meenutus ühes juubelist on Urvaste vanade aegade blogis päris pikalt olemas

Fantastika!! Sürr!

2011-08-29T20:05:00.000-07:00

Võru Teataja 30. august 1921

Kuidas vabadusjoovastusest vaikselt üle saama hakata

2011-08-16T00:18:00.000-07:00

Võrumaa Teataja 16. august 1941
Elanikkonnale!
Neli nädalat on möödunud ajast, mil algas saksa sissemarss Baltikumi. Sellest ajast peale on elanikkond koos saksa sõjaväega oma kahekordset rõõmu – vabanemist bolševistliku terrori alt ja saksa edusid – väljendanud üldise lippude heiskamisega.
17. augustist 1941. a. alates tuleb üldine lippude väljapanek lõpetada. Sellest ajast peale tuleb vastavalt saksa kombele ainult neil ehitustel lipud heisata, millistele saksa ametvõimud on teinud vastava korralduse.
Ülemjuhataja

Analüüsisin triatloniaegu

2011-08-10T03:29:00.000-07:00

Erinevate alade kaupa siis.
Ja mida oligi tarvis tõestada - jooks on selgelt minu põhiala.
Kokkuvõttes on mu seljataga lõpuprotokollis 42 võistlejat
Ujumises edestasin kahte (mõlemad said minust ka rattadistantsil mööda, ühe püüdsin enne ratta lõppu kinni, aga teine jäi lõpuni ette)
Jalgrattasõidus olin kiirem umbes 30 kaasvõistlejast.
Seevastu jooksus edestasin isegi mõnda esisaja oma, minu 53.37 oli peaaegu 200-st parem. Muide, isegi Veikko Täärist
Kuigi minu ujumine oli keskmiselt 5-10 minutit teistes aeglasem (kiirematest 18-19 minutit maas), otsustati ikka väga palju rattarajal. Mida näitab seegi avastus, et kellest ma rattarajal kiirem olin, neid ka lõpuks võitsin. Ühe erandi leidsin, ei keegi muu kui Rein Kahro. Temast jäin ujumises 11 minutit maha, tulin rattas 4,5 minutit lähemale, jooksus ka veel 3 minutit.
Muide, ka Gerli Padar oli jooksus väga kõva tegija, tuli jooksus nii mõnelegi tublisti lähemale. Olen kindel, et jooksurajalt temaga veel kohtume.

Kiire ülevaade minu eilsest triatlonist

2011-08-08T03:24:00.000-07:00

Oeh, ettevalmistus triatloniks – et kõik asjad ikka kaasa saaksid. Ja siis kõik õigesse kotti ja kotid õigesse kohta.
Õhtul olin kõik asjad valmis pannud. Kõik? Hommikul selgus, et mitte. Siuke huvitav spordivahend nagu prillitoos oli veel puudu. Prille niisama lahtiselt ujumise ajaks kotti pista ei ole päris hea mõte.
Kohapeal, markeeringud peale, endale, rattale, kiivrile. Kiip külge. Siis käisin rattahoolduses, kus sain nõu, kui palju rõhku kummi sisse lüüa. 7,5 – niipalju ise küll ei oleks julgenud.
Siis vahetusalas kõik asjad valmis, see ei olnud kuigi keeruline, sest abilise dolid igal pool. Pärast seda jäi veel tund aega stardini, aga enne veel paar intervjuud ja 20 minutit enne hakkasin kalipsot selga tirima. Sai piisava varuga.
Kilomeetrit ujuma tormasin üsna rahulikult, aga ujumise ajal küll mingit rahu ei olnud. Trenn trenniks, aga lainega oli väga keeruline ujuda, tuli vahepeal vett ampsata, hingamist pidi hoolega jälgima, mingist rahulikust hingamisest ei olnud juttugi. Lisaks tulid 11 minutit hiljem startinud võistkonnavõistlejad tagant selga, mõni naksas selja tagant nagu hai.
Vahetamine läks kenasti, telemehed andsid teada, et Gerli Padar on juba läinud. Mis seal ikka, vaatasingi, et kolm kotti oli ainult veel vahetusalas rippumas. Mis seal ikka. Hakkasin rahulikult sisse elama, üleminek ujumise pealt ei olnudki väga jube. Ehk kalipso ka aitas, hoidis lihased soojas.
No esialgu läksid hoopis teised minust mööda. Ilmselt mõned võistkonnad, kes ujumises ei olnud päris 11 minutit minuga tasa teinud. Gerli sain varsti kätte, seal Otepää ümbruses oli eriti palju just mäkkeronimist. Siis vist jupp aega ei näinud enda ees kedagi, tundus, et lõpptulemus tuleb ikka nirum, kui olin arvanud. Omaette šokk oli see, et juba 21. rattakm peal hakkasin esimeste käest ringiga saama. Need ketasratastega olid eriti ägedad, tulid selja tagant, tundus, et mingi tsikkel tuleb. Ja peaaegu sama kiiresti läksid mööda ka.
Ratast oli kolm ringi, esimeselt ringilt Otepääle jõudes oli kaasaelamine meeletu, jube ronimine Otepääle, aga mäe otsas oli joogipunkt ja kaasaelamine andis jõudu rohkem juurde, kui ülesväntamine seda ära võttis.
Teist ringi võtsin juba üsna isukalt, aeg-ajalt tekkis ka püütavaid rattureid ette, möödusin neist ikka hea hooga, et ei oleks mingit tuules passima jäämist. Ei visanud ka topse kuskil maha, muust prahist rääkimata. Jõin toidulaua juures, sõin ka, no ei saa lubada endale liiga lühikesi boksipeatusi.
Mul oli ka endal pähklipakike kaasas ja esimese jõujoogi tegin endale ise kodus, sõstramahlast, suhkrust ja soolast. Uskumatult joodav asi tuli
Kolmas ring teisel poolel hakkasin tibakese tagasi hoidma, aga liiga palju ka mitte, sest jõudu veel tundus olevat. Tundub, et umbes kümnestkonnast kaaslasest sain 100 km rattasõiduga mööda.
Seejärel rahulik, aga mitte aeglane vormivahetus, jooksurajal hakkasin kohe inimestest mööda minema, tundsin et see on endiselt just minu peaala. Vist sai 30 võistlejat selja taha jäetud, ja ka Marko Kristal, kes jooksis võistkondlikku. Aga neil olid seal oma võistkonnaga mingid naljad ka, mida ma täpselt ei tea – nii et see selleks.
Jooksurajal oli kaks edasi-tagasi jooksu, kus mulle jooksis vastu teine Hea Tahte Saadik Rein Kahro Noorkuust, siis sain indu juurde, et kui hästi jooksen, ehk õnnestub Rein kinni püüda. Kuskil poole maa peal saime teist korda kokku, ta oli just raja kõige hirmsamast tõusust alla saanud ja mina sinna ronimas. No ei olnud väga hullu, ma Urvaste mägedega harjunud. Aga eks Reingi sai indu juurde ja finišis oli minust kolm minutit ees.
3 km enne lõppu tuli mul väsimus peale või mis peale tuli, igatahes mul kadus huvi eesolijaid püüda. Üks lätlane oli ees, aga tundus liiga väle olevat. Viimasel kilomeetril innustusin taas ka lätlasest sain mööda. Järgmine mees jäi 20 sekundi kaugusele, kuigi ma teda lõpusirgel tähele ei pannud. Eks ma tegelesin ka raja ääres seisjatele plaksude jagamisega.
321. koht ja tulemus 5:10.24. Ei uskunudki nii korraliku aega, kuigi soov oli enne võistlust ka alla 5 tunni jõuda. Pärast hoolitseti veel mõnusalt, jagati jõujooki ja muud jooki ja tehti massaaži ja lõpuks sai veel korraliku prae, tegelikult nii korraliku kui sisse mahtus. The Suni kontsert ja Gerli Padari varustuse oksjon ja – igati tore ettevõtmine, soovitan igaühele, kes tahab triatlonit proovida.
Oma ratta sain maha jätta, minu võidukas on osta.ee peal oksjonil ja mõne päeva pärast selgub selle uus omanik. Praegu on see ratas seal tunduvalt odavam kui poest ostes.
Triatlonile ma ise ei kavatse niipea minna, keskendun nüüd jooksule, kuu aja pärast Valmiera maraton näiteks. Aga ehk siiski proovin kunagi veel. Kasvõi enda punasega, miks mitte.

Ida-Viru jooksuturnee

2011-07-21T12:11:00.000-07:00

Asusin kolmapäeva hommikul teele, eesmärgiks taas teha kaasa Sanderi Eesti jooksu missioonil.
Miks just sel päeval, eks taas olid sihikul minu „lahingukuulsuse rajad“. Oli ju öine peatuspunkt Remniku lastelaager, mis vanasti oli Piirivalve õppekeskus. Elasin seal üle kahe kuu ja pärast seda pole sinnakantigi sattunud.
Bussiga kõigepealt Võrru, sealt teisega Tartusse ja kolmandaga juba Kauksi. Sõitsin natuke peatusest mööda, kuidagi ootamatult tuli see Kauksi peatus. Siin jooksin esimesed pool kilomeetrit, tegelikult polnud mul küll eesmärk Sanderile vastu joosta, vaid vähemalt osa maad hääletada. Saingi Vasknarva teeotsas ühe mehega jutule, kes viskas mu ca 5 km edasi. Jooksin siis läbi suvilarajooni, mille nimi Uusküla.

Sihuke puhkemaja, et ei jäänudki täies ulatuses pildi peale
Lippasin siis edasi, mingil hetkel hakkasin hääletama, ikka jooksmise pealt, käe tõstmiseks jäin küll seisma. Sain toredate inimeste peale, kes tõid mu otse Remniku õppekeskuse juurde

ja sain seal pisut ringi vaadata, lisaks ei lastud mind ka lõunasöögita hästi minema

Siin köögis – kuskil üleval paremas nurgas oli tookord laud, kus istus tollane Eesti Piirivalve peadirektor Andrus Öövel, ma olin köögitoimkonnas ja tõin isiklikult bossile prae, mis oleks tegelikult pidanud selleks ajaks juba lauas olema. Too oli eriline päev, sest saime praadi süüa noa ja kahvliga, muidu oli meil kõige jaoks vaid lusikas. … jätkasin juba jooksujalu, et edaspidi kõrvalist abi mitte kasutada. Ja lihtsalt mingi hetk Sanderiga kokku saada, et siis ots ringi keerata ja sihtpunkti tagasi joosta.
Õppekeskuse juurest välja keerates polnud päris kindel, kas olen õige tee peal, küsisin ühe tädikese käest, kas see on ikka Vasknarva tee, ta ütles, et küllap on, aga ma võiks igaks juhuks kellegi käest veel küsida. Eriti ma niipea inimesi ei kohanud (ainult autodega), aga järve kohalolu oli tunda, mis välistas võimaluse, et ma olen teega puusse pannud.
Mida ma Ida-Virumaal eriti tähele panin, et neid külasilte ei maksa uskuda, need teatavad kohast ikka väga pikalt ette. Või ongi nii suured külad – aga Vasknarva sildi juures hakkasin mõtlema, et kuskil pidi ju enne Vasknarvat tee Kuremäe poole keerama, kas see oli tõesti nii märkamatu. Kui olin paar kiltsa ära jooksnud, see rist siiski tuli, kust siis Sanderit oodata võis. Aga sellel momendil Sander telefoni vastu ei võtnud, otsustasin siis minna Vasknarva, kuhu oli 3 km edasi ja sama palju tagasi, et Narva jõgi ka kindlasti ära näha, sest Permiskülla ma ei uskunud, et ma jõuan.
Vasknarva. Silt oli küll vist kuulijälgi täis.

Need sibulad kindlasti iseloomustavad Vasknarvat rohkem, see on http://wikimapia.org/13105011/et/Prohvet-Eeliase-kirik-Moskva-Patriarhaadi-Eesti-%C5%90igeusu-Kirik

Istusin jõe kaldal, vaatasin Venemaad

siis helistas Sander tagasi, sain teada, et ta plaanitses ka niikuinii Vasknarva põigata. Aga ma ei jäänud niisama passima, tutvusin kohalike sõjas langenute mälestustahvliga

seejärel äratas minu huvi tupiku märk, ehk siis mis seal on, kus kõik otsa saab. Ja mis seal oli – tee läks küll edasi, aga …

Sandrile vastu joostes avastasin, et Vasknarvas on ka kauplus. Aga just äsja suletud – või siiski …

jah, just täpselt täna, kolmapäeval, oli ainuke päev, kui pood lahti ei ole. Miks just kolmapäev, igatahes jäi selline tunne, et ükskõik, mis päeval ma oleks tulnud, oleks just see päev kinni olnud. Aga ühe pildi veel kaupluse-jutu juurde lisaksin.

Vast paar kilomeetrit sain tagasi Remniku poole joosta, kõigepealt sain kokku hoopis autoga, kus oli Sanderi ema ja siis veel ka sõber, kes oli koos Sandriga 25 km jooksnud. Ja kui sain Sandriga kokku, jätkasime silma pilgutamata teed … minu jaoks tagasi Vasknarva poole. Et Sander ka Vasknarva ära näeks. See oli juba teine tempo, siiamaani olin üsna löhkat-löhkat lasknud.
Siis alustasime kahe jõujoogi pudeliga tagasiteed Remniku suunas, Sander võttis mõlemad joogid enda kätte, et siis on tasakaalus, aga kui parmud teda järjekindlalt ründasid ja minu vastu erilist huvi ei tundnud, võtsin pudelid üle, sest kui mõlemad käed kinni, oli väga raske parmudega võidelda.
Kas oli tempo nii vinge või tõesti kuumus metsik, aga meil mõlemal läks üsna raskeks, kuigi saime suured kompsud seljast ära anda. Võib-olla just see õhutas tempot üles kruvima. Aga kuum päev tegi ka omad korrektiivid, lisaks – kui Sander hakkas arvestama, kui pikk päev tal tuli – 65 km!!!
Meie neljarattaline jõudis vahepeal tagasi Iisakust bensiini võtmast ja me saime Coca Colat, päris hästi turgutas, tavaelus ma hoian sellest joogist üsna eemale.
Igatahes lõpuks me olime Remniku õppekeskuses, noortelaagris muidugi, olgem täpsed

siin siis mu kaaslased – sõber, ema ja Sander.
Käisime duši all, siis läksime suurde saali, kus oli omal ajal kätekõverdusi teinud, mitte eriti edukalt … aga seekord toimus seal õhtune pidu, kus jäljendati mingeid Eurovisiooni lauluvõistluse asju. Pärast seda kõnelesime ka meie Sandriga oma tegemistest, laulsin ka kaks eurolaulu ja igati vahva, möllukas publik oli. Suured tänusõnad toreda vastuvõtu eest!!! Siis saime laagri õhtusööki, ma käisin veel ka Peipsis ujumas.
Aga enne külastasin omaaegset 2. kompaniid, selle kompanii ees ma lugesin ka ühel õhtul üsna skandaalse luuletuse tollasest staabiülemast.

Jah, ja tuba kus ma elasin, võib nentida, et selles laagris oli imevähe muutunud võrreldes 18 aastataguse ajaga. Ehk ainult puud olid suureks kasvanud, mille vahel tunnimehena oskuslikult varjudes ma enda sõjaväeaasta ainsa kiituse sain.
Aga tuba siis selline

seekord elasid seal ainult tütarlapsed, kes tegid ka minust pilti selle akna all, kus ma kaks kuud omal ajal magasin.

ja õhtu ja üldse selle turnee viimase pildi tegin liivarannas, umbes sellistest liivamägedest me pidime üles jooksma, kord oli mul 100 kilone mees kukil, aga üles ma läksin, hea sundus pidi küll taga olema.

Esimese Ida-Viru jooksupäeva võib kokku võtta nii, et vähemalt 30 km sai ikka läbitud. Pükste valik ei olnud väga hea, hõõrus ikka ära, kintsud eelkõige. Loputasin kõikvõimalikud higised riided läbi, aga nendega oli selline jama, et miski ei kuivanud hommikuks küllalt ära. Otsustasin panna teise päeva jooksuks selga enda triatlonivormi, millega olin õhtul ujumas käinud ja mis ei olnud ka kuiv. Otsustasin ka, et proovin panna palja jala otsa enda mugavad jooksusussid, mis mulle ka triatloni ajaks antud. Kuna mu ainsad kaasavõetud sokid olid märjad.
15 km hiljem kahetsesin mõlemat otsust, sest seljakott hõõrdus õla pealt, selja tagant, palja koha pealt naha maha ja palja kanna hõõrusid ära jooksujalatsid. Tõmbasin sokid jalga ja T-särgi selga.
Jooksu alustasime hommikul kella 9 paiku, aga päiksekäes juba oli kuum. Õnneks pakkus see kant küllalt palju metsavahet ja ka remondis olev teelõik praktiliselt ei tolmanud.
Esimene joogipaus oli Alajõel, endise kauplusehoone juures, õppekeskuse aegadel jooksime reedeti just sinna ja tagasi. Tookord seda väga vabatahtlikult ei teinud – jube – 12 km tervenisti. Nüüd on suhtumine jooksu hoopis teine, keegi teine peale enda ei sunni seda tegema.
Hommikupoolne 20 km läks siiski üsna sujuvalt, ei pannud tähelegi, kui juba läbi. 15 km peal oli ka korralik poepaus, kust ostsin suure kalja näiteks. Kauksis tuli suur tee, seal jätsime nägemiseni, hakkasin Tartu poole hääletama. Sander läks Kauksi randa siestat pidama, et kuumem aeg rahulikumalt mööda saata. Täna oli tal õnneks kergem päev, vast napilt maraton tuli kokku. Ja pärast seda jääb veel kaks päeva. Kohe tekib paralleel Rein Taaramäega, kes sai endale täna Tour de Franceil noorte ratturite liidrisärgi ja seda on kaks või kolm päeva tal veel vaja kaitsta. Loodetavasti toibub ta tänasest metsikust pingutusest.
Ma jõudsin häälega väga õnnelikult koju Kauksi-Urvaste 2,5 tunniga on tõeline vedamine. Kodus olin natuke aega arvutis, siis põõnasin paar tundi ja siis olin juba enam-vähem. Hõõrutud kohad segavad mõnevõrra, kange jalg teeb vähem muret. Mõtlen veel, kas lähen homme ka jooksma, enne pulmaminekut – aga pigem vist mitte. Ühe kõvema rattatrenni tahaks ka teha lähipäevil ja siis juba kergemalt võtma, et organismile pisut puhkust anda enne triatloni.

Kuidas Lätted Mulgimaal käisid

2011-07-18T00:19:00.000-07:00

Olen ise korduvalt Nava tallu juhtunud ja kogenud, et see võiks olla õige koht, kus mis tahes toredat kirjanduslikku ettevõtmist toime saata. 2010. Nava Lava Kava ajal rääkisin sellest Kõdara Jaagule, ta oli kohe täitsa rahul selle mõttega, et aasta pärast noored kirjanikud võiksid Nava talu koguneda.
Selle aasta alguses hakkasin varakult ettekandjaid otsima, väga paljud olid juba hõivatud, kes tollel ajal lausa välismaal, kes pulmas, kellel filmivõtted … Siiski paistis olevat 15-20 ettekannet soolas, mis oleks väga võimsa ja tiheda graafiku teinud. Eks sellest johtuvalt sai ka Kulkale tehtud eelarve päris priske, mille taustal lõpuks tehtud positiivne otsus võttis isegi nõutuks. Samas küll – Lätete ajaloost on teada ka seminare, mis 0 krooni Kulka rahaga ära peetud.
Rahaga arvestamist tegi lihtsamaks tegelikult ju kurb jada – järjest rohkem tekkis ettekandjaid, kes siiski ei saanud tulla. Aga Lätete ärajätmise mõtet eriti ei tulnud enam. Samas otsus teha lühendatud Lätted sündis üsna varakult. Et laupäeva õhtuks võiks kõik läbi olla ja siis on soovijatel vaba kava ja üldiselt ka saaksid oma kulul jätkata.
Sponsorite leidmine Lätete toitlustamisele tundub ka iga aastaga järjest raskem, aga lõppkokkuvõttes tekkis meil isegi neli sponsorit.
Helen ehk Sangaste Linnas varustas meid pudrukraamiga, Abja Tarbijate Ühistu lubas meil võtta oma Karksi-Nuia poest portsu kraami tasuta, mis oli eriti hea, sest andis varieerida. . A. Le Coqi poolt antud õllelaadung oli seekord täiesti piisav, et varustada esinejaid kesvamärjukesega, mis nii või naa ei saa Tartu NAKi ettevõtmiste juurest puududa. Pajumäe talu kohupiimakreem ja kamajogurt panid mõnusalt magusa punkti Lätetele. Tõsi küll, ma kutsusin nad oma suurte potsikutega kohale laupäeval kella 14 ajaks, kes oskas arvata, et selleks ajaks on niigi napist rahvashulgast pool juba lahkunud. Isegi kõige suuremad maiasmokad ei suutnud neid lõpmatuseni süüa, aga eks sai osa rahvast sellega mitu päeva järel-Lätteid pidada. Mitte lõpmatuseni, selge see, sest Pajumäe toodang on tehtud selleks (ja selline), et ta kohe ära söödaks, mitte pikalt kapis säilitamiseks.
Suured tänusõnad sponsoritele, aga ka Nava talu peremehele Jaak Kõdarile, kes hoolitses kõigest hingest, et meil midagi puudu ei oleks. Ja ei olnudki, saime abi ka nendes küsimustes, mida alguses kokku lepitud ei olnudki.
Lätetele jõudis põhimass üsna reede õhtul, selleks ajaks olime Vahuri ja Marega poes käinud, Vahur ja Mare juhtimisel valmis suures pajas ka nämma riisiroog.
Lätete avamine toimus seal, kus kõik Nava talu tähtsad ettevõtmised avapaugu saavad – laulupiiriposti juures, päris Eesti-Läti piir on ka kohe sealsamas. Võib öelda, et kui 2006. a Massiarus olime Lätile üliligidal, siis nüüd olime ligemal veelgi. On teada, et Lätetele on alati Lätist ligem sõita kui Tallinnast (vt Wimbergi pilte). Avapauk saadi kätte niimoodi, et kirvega löödi pooleks arbuus, oli seal ilutulestikku ja pidusööki mõlemat.
Pärast õhtusööki sai tuleristsed Lätete debütant Tõnis Parksepp, kelle jutt oli üsna teoreetiline, aga kutsus esile vaidlusi ja arutelusid, küsimus siis selles, et kas kõik kirjanikud on mõnest enda eelkäijast mõjutusi saanud.
Öösel toimusid kollektiivne saunaettekanne „Kuidas alasti hea välja näha“ ning Aapo Ilvese ja Contra juhitud läbilõige „Lätete kuulsusrikas ajalugu“
Õhtul tsikliga kohale vuranud Valts Ernstreits juhatas meid liivi kirjanduse lätete manu, kahjuks ei õnnestunud mitmeid lättelisi üles saada selleks ajaks, aga Valtsil oli vaja edasi rutata. Kell 12 Lätted jätkusid, kirjandusmuuseumi direktorJanika Kronberg rääkis Karl Asti ja mitmete teiste eestlaste vangipõlvest Riias 1905. aastal.
Siis jätkasin mina läti teemadel, andsin edasi oma väljalõike lätieestlase Hannes Korjuse suuremast uurimusest, mis kajastab eestlaste-lätlaste suhteid läti kirjanduses. Varsti võib paremaid hetki sellest lugeda ka Eesti Ekspressi Areenist ja aasta lõpul teemaga põhjalikumalt tutvuda Hannes Korjuse ilmuva raamatu „Lätimaal eestlasi otsimas“ vahendusel.
Priit Salumaa esines välkettekandega, et kirjandus on nagu golf, selles mõttes, et tore ja alati mitte kõige odavam harrastus. Mis ilmselt pidi tähendama, et päris tööga seda siiski võrrelda ei saa.
Järjest rohkem inimesi kippus minema, pidime jätkama kiirelt ettekannetega, Kindel Lätete raudvara, kes ilmselt kõigil Lätetel ettekande teinud, Veiko Märka rääkis Tartu 1930ndate aastate kirjanikest kui professionaalsetest kohanejatest, kes tulid kenasti toime nii Pätsu vaikival ajastul kui Stalini terrori aastatel. Paremini kui Tallinna ametivennad-õed. Kusjuures tuleb vahet teha pugemisel ja kohandumisel.
Lõpetuseks rääkis Wimberg teemal „Elas kord August Jakobson“, mis oligi läbilõige August Jakobsoni elust ja loomingust.
Siis maiustati Pajumäe toodetega ja mindi tutvuma lähedalasuva Alatsi rabajärvega ja tunti ennast lihtsalt mõnusalt. Õhtul 21 paiku lahkusid viimased autod, mõned lättelised jäid veel üheks ööks. Kokku oli Lätetest osavõtjaid seekord 25 ringis, on olnud ka sadakond – aga on olnud ka vähem kui 25 kindlasti.
Kuigi sel aastal tundus, et Lätted hakkavad oma elu ära elama, on juba kuulda järgmise aasta plaanidest, kohtki paika pandud. Eks me siis näe.

Laul operetist, mis tõmbas ... kotist

2011-07-14T10:40:00.000-07:00

I CAN’T SAY

mina ei suuda öelda munn
mulle see võimatu näib
kõrgetest kunstidest vaimustun
mis kauneid kujundeid täis

viisakus minu jaoks on au sees
palun head tervist aitäh
aga obstsöönsusi lausudes
tekkida võib keelevähk

lavalt roppust maha karjudes
võib teenida head raha jah ma tean
seda tegema kuid harjudes
ennast varsti küllap ära tapma pean

mina ei suuda öelda munn
isegi kaugel Bakuus
kaugele nendest põrgatun
kellel ta alati suus

Uus eesti klassika

2011-07-14T10:32:00.000-07:00

PEDE JA ÕIGUS
(I OSA)

hullult viskab mul üle must
kes sulaseks tuli mu tallu
kus ma harjunud mängima ülemust
kuid tema mulle ei allu

kui teda sunnin töötama
laudas kus lahtine pistik
hakkab õigustest pröökama
ütleb ma olla rassistlik

võeh inimõiguslast tumedat
talle veel sellest ei aita
kui on suveööd sumedad
ronida tahab mu aita

oleks õigust poolegi milli eest
käsiksin ilasel pedel
elus krokodillidest
jõe peale laduda redel

Juuda-sitt aastal 1821

2011-06-28T15:26:00.001-07:00

Maarahva Nädala-Leht 29. juuni 1821
Juda-sit
Meie marahvas tuneb Juda-sita, ja prugivad naesterahvas tedda paljugi, mõnnikord targaste, agga kõigeennamiste ikka äbbauso rummaluse pärrast. Kui sedda pissut sisse võetakse, kui emmatõbi naesterahvale vaeva teeb, ja tük rinde alla ehk kurku tõuseb, siis ei või sedda kül mitte õtsekõhhe pahhaks laita; agga kui tedda sellepärrast sõlle all, ehk presi külges petakse, ehk lapse mütsikese sisse pannakse, et kurjad silmad, ehk pahha su ei pea kahju tegema: siis on se aina rummalus ja tühhi usk, mis asjata sedda rahha raiskab, mis Juda-sitta eest annab.
Et sel rohhul nii vägga pahha ja vänge hais, on tema ka sedda rummalat nimme sanud, mis temmal on; saksakele tedda vel rummalama sõnnadega nimetatakse, et teda Kurradisittaks tevad (Teufelsdreck). Arvab sis sellepärrast mõnni teadmata, et ta kes teab? kust pahhast kõhhast ehk asjast tulleb, ja peab teda siis ommas rummaluses immeväe asjaks.
Juda-sitta tuakse Persia maalt, kus innimesed tedda paljo prugivad, ei mitte äbbausso, vaid mu nõu pärrast; armastavad ka seal maa, temma maggu ja haisu õmma rogades, ning kui lihha tullele panevad, siis panevad ka rasikest Juda-sitta senna kõrva; ehk õeruvad katla põhja ehk serva temmaga.
Juda-sitta tehhakse ühhest naerist, mis Persia maal harrimata kasvab; kui sesamma valmis sanud, siis võtvad tedda ülles, ja leikavad temma küllest kõrd kõrralt õhhukesed tükkid; neist tulleb üks haisev sahvt välja, mis riista sisse korjavad, ja päva käes lassevad kuivada. Kui ta tükki kuivand, siis on ta mustakaks sanud, ja viakse tedda siis kui Juda-sitta kaubale.

Uhtjärve jooks 2011

2011-06-25T15:29:00.000-07:00

16. Uhtjärve jooks toimus sel aastal teisiti ja vägevamalt kui varem.
Sel aastal oli ümber Uhtjärve jooks lülitatud Võrumaa pikamaajooksude sarja koos kolme teise auväärse jooksu: ümber Tamula järve jooksu, Võru-Väimela maanteejooksu ja Munamäe-Võru maastikujooksuga. Oli juba ette arvata, et 1998. aastast pärit osavõturekord (65 lõpetajat) saab selgelt ületatud.
Nii läkski. Uus number on 121. Finišiprotokollist leiab 83 mehe ja 38 naise nimed, lisaks veel 7 kepikõndijat, kes startisid enda soovitud ajal ja tulemust kirja ei saanud. Esmakordselt olid kaasa tegemas ka lätlased, nemad esindasid Aluksnet.
Jooks toimus tavapäraselt jaaniõhtul. Rada oli jälle mõnevõrra muutunud, esimene pikk tõus, mis enamusel kohe alguses hinge kinni lööb, oli jaotatud ühtlaseks orust üles ronimiseks. Nagu eelmisel aastal lubatud, oli kaotatud peadpööritav laskumine omaaegsest suusahüppemäest.
Samas lihtsat ei olnud midagi, uus rada nõudis õige head kehavalitsemist, parem ja vasak jalg asetsesid enamasti eri kõrgustel. Nõiariigi tee peale jõudmine oli suur kergendus. Aga pärast kosutust Nõiariigi joogipunktis tuli meie „mõrvaritõus“, mis kujunenud Uhtjärve jooksu visiitkaardiks ja kus paljud loobuvad jooksusammust ja mõned ilmselt võtavad ronimiseks käedki appi.
Eks neid künkakesi on tegelikult pärast sedagi küllalt, omaette elamus kopratammi ületamine, ka järsk laskumine enne lõpusirgele jõudmist tuleb võtta tähelepanelikult.
Sellele maastikule mõeldes pole imestada, et lõpuks võitis jooksu orienteeruja Kenny Kivikas Tartust, kes 15 sekundiga edestas samuti kord Uhtjärvel võidurõõmu maitsnud Ivar Ivanovi. 3. koha sai taas orienteeruja Raido Mitt Põlvast. Neljanda koha saanud 3-kordne Uhtjärve võitja Margus Koor Võrust tunnistas juba enne jooksu, et täna ta võitma ei tulnud.
Naistest võitis üldjärjestuses 35. olnud Monika Irves järgmist naist nelja minutiga. Urvaste valla lippu hoidis kõige kõrgemal valla maanõunik Tõnu Ilves 29. kohaga. Lastejooksu läbis 31 last.
*
Ise olin üldjärjestuses 73., eriti rõõmustas aeg alla 50 minuti, eelmisel aastal läks üle tunni. Jah, muidugi, Nõiariigi tütarlaps mässis mu afääri, joosta võidu Nõiariigi vahefinišini, kuigi teadsin, et ta seal ka jooksu lõpetab, ei suutnud jätta väljakutset vastu võtmata. Muidugi polnud mul selles minivõistluses lootustki, 50 meetrit enne lõpu andsin alla, kosutasin ennast joogipunktis … kohe tuli minna võtma mõrvaritõusu, mille võtsin muidugi jooksusammul, vist isegi möödusin seal kellestki. Pärast tõusu vast parandasin ka mõne koha, aga siis oma kodukandis (sünnikodu ligidal) läks mõnevõrra raskeks. Aga et olin raskustega ennast harjutanud, püsisin suht viisaka tempoga lõpuni, aga eriti ei oska öelda, kas lõpus veel koht paranes või mitte.
Ahah, kepikõnniga varem alustanud Mika sain kätte just kopratammi peal, siis ta ütles, et peaksime tegema võitlust nagu Robin Hood ja Väike John, kui nad purde peal kokku said.

Uhtjärve jooksu blogist saab veel Võrumaa Spordiliidu linke ka vaadata.

Maraton ühe päevaga, seljakott seljas.

2011-06-17T08:00:00.000-07:00

Kui sain teada, et Sander Hannus kavatseb ümber Eesti joosta, oli selge, et ma pean endale ka vähemalt ühe jooksupäeva planeerima sellest pikast rivist.
Valik langes just 16. juuni peale, sest siis läbis teekond piirilõiku, mida ma olin omal ajal kaitsnud. Ja aastaid ärgitanud ennast –kas üksinda või mõne sõjaväekaaslasega ühel nõul – suvel neid kohti üle vaatama.
Minu ettevalmistus ei olnud just päris eeskujulik, sest eelõhtul avastasin, et ega ma väga väikse seljakotiga toime ei tule, vaja pisut sööki kaasa tassida, varusärki, midagi soojemat õhtul peale tõmbamiseks. Raamatut lugemiseks, mitte just jooksu ajal – aga näiteks teekonnal jooksu starti … Ei jäänudki muud üle, kui otsustada raamiga kaitseliidu seljakoti kasuks. Üldse ei kujutanud ette, kuidas on päev otsa seljakotiga joosta, kuigi 10 km ringis olin seda mitu korda teinud.
Alguses mõtlesin ka kolmapäeval jalkatrennis käia, aga tundub, et oli mõistlik see vahele jätta. Raske öelda, kuidas oleks jõudnud. Võib-olla ei olekski olulist pitserit pannud.
Igatahes teekond algas kodust 6 paiku, bussiga Võrru, sealt Räpina risti, juba tegin ka esimesi jooksukatsetusi. Kahe autoga sain Hinso risti. Siit algasid esimesed otsustavad hetked. Kui ma jõuan häälega Värskasse, pean jooksma Sanderiga algusest peale ja koguma päeva lõpuks kõva 35 km. Seljakotiga? Kahtlane … Kui mul õnnestub hääletada Koidulasse või Võmmorski, on kilomeetreid juba 20 vähem?
Sain Oravale. See oli väga hea variant, sest kas Sander ikka tahab mu lahingukuulsuse radu väisata. Proovida joosta Võmmorski piiripunkti – mäkke. Ega ei tahtnudki tegelikult. Ma sain ise avastada.
Oraval tuli iseenesest otsus hakata jooksma kohe. Mõtlesin alguses veel Piusa kaudu minna, et ka tuletada meelde, kuidas sai sealt raudteejaamast teenistusse tagasi astutud, aga teede hargnemisel otsustasin pisut lõigata (2-3 km) ja minna otse Võmmorskisse.

Võmmorskisse jõudes oli esimene asi mõistagi selline kurb vaatamisväärsus – maja kus sai hiljuti surma politseinik. Samas on mul ka vastaspoole – Ago Waaksi , hüüdnimega Tankist, vastu omaette soojad tunded, sest 22. märts 1994, kui olin sunnitud enda 20. juubelit tähistama Võmmorski piiripunktis, tõi ta mulle Petserist viina, kui kuulis hommikul, et mul sünnipäev on. Nüüd ma sain ka lõplikult teada, et Ago Waaks ja Tankist on üks ja sama inimene. Maja oli endiselt politseilindiga piiratud, kui ma sinna seisma ja kohmitsema jäin, tulid kaks koera mind tee peale tervitama.
Esimesed 8 km oli läbitud. Paarsada meetrit kõndisin, siis ootas ees tõus Võmmorski piiripunkti juurde, mäletasin seda kui parajat ronimist. Ajateenistuses pandi meid vahepeal karistuseks sinna mäkke jooksma. Mõtlesin, et niikuinii ainult tollal tundus see maru hull tõus. Nüüd selgus, et ikka on ka. Pikk ronimine. Urvaste Kirikumäega võrdne.
Passisin seal piiripunktis tõkkepuu juures, kohe tulid piirivalvurid ja rääkisid, et edasi tohi minna, ma ütlesin, et olen lihtsalt nostalgiaretkel.
Nojah, piiripunktist, kus ma olin tihti öösel üleval istunud, luuletanud, kaugejaama tibidega telefoni kaudu flirtinud, joonud oma sünnipäevaviina, maganud 20-kraadise pakasega lahtise ukse ja ilma teki ja riieteta (sest oli nii võimas küttekeha, sellest piiripunktist oli järel vaid plats ja seegi juba keelatud tsoonis.

Tegin pildi ära, sörkisin mäest alla tagasi, natuke hakkas vihma sadama, proovisin kilejope enda ja seljakoti peale säädida, aga see laperdas ja niisama lihtsalt selga ma ei tahtnud teda ka panna. Asjad on need, mida vaja vihma eest kaitsta, mitte inimesed.

Piusa kordon. Nagu näha, siin pole ammu mingit tegevust toimunud, aknast ka midagi iseloomulikku ei paistnud. Proovisin ühte akent lahti teha, oli tulemas küll, aga klaas paistis olevat eest ära pudenemas, ei tahtnud riskida. Pealegi siseaknast ei oleks ilmselt jagu saanud.

Praegu on Piusa kordon hoopis selles majas, kus meie käisime vaid söömas. Siis oli siin Piusa EIK ja savitampijate koolike, mida juhtis Meelis Krigul ja mis hiljem kolis Meremäele.
Mulle tehti kordonis ekskursioon, eks ta ole tavaline tänapäeva nõuetele vastav värk. Lõpuks sain autoga Koidulasse, kus vaatasin ka ringi ja püüdsin ära tabada, kus vanasti midagi oli.

Selle platsi peal olid umbes meie putkad, sellest teest, metsateest, kus meie GAZ-66 kuidagi ikka läbi läks, on nüüd saanud korralik asfalttee. Uskumatu, et tollal nii väikese platsi peal hakkama saadi. Praegune punkt näeb välja selline:

Seejärel jalutasin autokolonni lõpuni, ja kiskus jala jälle jooksma. Prügi oli tee ääres palju, piiripunktide puhul tavaline, aga mitte ainult. Igatahes Matsuri mägi tahtis vallutamist. Samas mõtlesin, et kell juba 11, viis tundi teel olnud, pole söönud-joonud, see võib hakata kätte maksma. Mäe otsas Matsuri külamaja-kohvik, vaatasin, et ei leia midagi sobivat kaasa ostmiseks. Võtsin prae. Hõbeheik kartuliga. Väga nämma.
Siis küsisin, et kaugel see Vaartsi rist võib olla, kust paremale pean keerama. Üks tädi seletas nii toredasti- natuke maad ja siis mu kuuri tagant läheb tee paremale. Ja siis Verhulitsa tee läheb vasakule, aga seal vist viita ei ole.
Väga tore, jõudsingi kenasti teeni, kus viita ei olnud, aga vasakule läks. Tädi sealsamas künka otsas asuva maja juures pingil ei osanud ka öelda, kas tee läheb Verhulitsasse või mitte. Et kaart ei lubanud kuidagi varianti, et see võiks mõni vale tee olla, valisin selle. Otsustasin ka tädile näidata, et ma ikka jooksukavatsustega rajal olen, vahepeal olin kõndinud, et saaks praad organismis rahulikult energiasks muutuda.
Siis läks asi veel kummalisemaks: metsa näitas viit „Kivi tee“, kuivõtrd teine tee läks ilmselgelt talu juurde, valisin Kivi tee, aga see oli nii metsatee, et kahtlus puges hinge. Samas toetas mind ütelus sealtsamast kohvikust, et vaat kui minu kamraadi karud ära ei söö.
Ja juba Sander kõlistaski mulle, et puhkab ja teda neljandat päeva saatev ratturist sõber just lahkus tema juurest. Ütlesin veel Sanderile., et olen kuskil metsatee peal, siis ta ütles, et on ka. Selle kõne peale tuligi mulle rattur vastu.
Jooksin siis Sanderini, kohtusime sellise harutee peal.

Alustasime siis ühisjooksu, jah, uskumatu, et ta peabki saama kümnete päevade kaupa hakkama asjadega, mis seljakotti mahuvad. Igatahes oli seesama Matsuri kohvik ainuke koht, kus toiduvarusid täiendada. Tegime seal peatuse, sõime ka ostetud küpsised kohe ära, et ei oleks vaja kotti toppida. Siis täie lauluga ühe jutiga Võmmorskisse. Kaks korda tuli viaduktile ronida, Võmmorskis võtsime taas aja maha.

Kaunis piirivalveneiu, kes mind enne mäe otsas Võmmorski piiripunktis manitses, tuli ka bussijaama, et töölt koju sõita, see oli nagu saadetud kiusatus, et meelitada meilt valitud teelt kõrvale. Aga nagu järgmiselt pildilt näha, Sander ei jookse bussile järele.

Aga siis tuli kohe võimas 12% tõus, seda juba adekvaatselt pildile ei saa, midagi sellist ma ei mäletanud ka sõjaväe ajast. Võttis ikka südame taguma küll. Hoopis võimsam kui tõus piiripunkti juurde.
Sanderi tempo ei olnud mulle päris lihtne, aga midagi jahuma sellest, et tempot alla võiks lasta, ei tulnud mulle väga tõsiselt pähe. Mis mõttes ma ei pea vastu, kui mees peab täna peale mind veel 10-15 km jooksma. Rääkimata sellest, et pärast seda veel 39-40 päeva
Jooks Võmmorskist Meremäele oli keeruline, päris tihti pidime kaarti vaatama. Ainult üks koht, üks hoone, tuli tuttav ette ja ma nagu kaugelt juba tundsin, et tean, kuidas sealt keerata tuleb. Aga jah, iga rist oli juba õnnistuseks, kus sai kaarti uurida. Sandergi hakkas arutama, et 1,5 tunnised otsad ilma joomata võivad edaspidi kätte maksta.
Igatahes Uusvada ristis hakkasime vaidlema, kuhu nüüd joosta. Kas vasakule Uusvada peale või otse. Siis jooksime toredast Tobrova mäest ülesse

seal tuli vastu Meremäe-Obinitsa tee. Sander tahtis Meremäed marsruuti sisse võtta, sest joogivarusid tahtsid täiendamist. Minu soov oli Meremäe piiripunkti kaudu minna. Võtsime veel kraavipervel einet ja siis meie teed lahku läksidki.

Vaatasin veel pisut Sanderile läbi fotosilma järgi. Siis alustasin teed Uusvada suunas. Ega ma ei teadnud, kas ma pärast Sanderist lahkumist lõpetan suurema jooksu ära ja jalutan rohkem. Aga kui Sander mu arutelu peale ütles, et tema eesmärk on kogu maa joostes läbida (st kõik 1000 km), siis otsustasin, et seda suudan minagi. Ühe päeva lõikes muidugi.
Tempo muidugi oluliselt rahulikum kui koos Sandriga. Aga jooksusamm säilis. Keerasin Kitse külast vasakule ja kilomeeter minna, olingi päral.

Siin platsi peal olidki meie Meremäe piiripunkti putkad, kus piirikaitsjad rohkem kui mujal teenistuses olles, alkoholi manustasid. Ma isegi ükskord magasin, automaat nurgas, viinauimas und paar tundi. Läks õnneks, kõigil sellised afäärid õnneks ei läinud.
Seekord oli juba päris raske koha pealt minema saada, aga kui juba hoo sisse sain, polnud hullu midagi. Siin vedas minu mälu alt, mul oli miskipärast meeles, et Meremäe mägi on enne Meremäed, aga ei – jõudsin Meremäele välja. Küsisin siis, kus Meremäe mägi on, veel 2-3 km edasi, aga me võime ära visata, läheme just sinna. Ei, ka Meremäe mägi tuleb lisaks neile eelnevatele mägedele võtta, loobusin, küsisin vaid juua, sest olin viimase tilgakese piiripunktis manustanud. Neil oli ainult õlut, aga see sobis ka väga hästi.
Ja siis üllatus. Sander oli vahepeal uue, autoga kaaslasega kokku saanud, nad olid poes käinud ja varusid täiendanud ja just samal hetkel asusime samas suunas jälle teele. Ja siis tuli Meremäe mägi! Seda võtsime juba kaifiga, ja ei jätnud ka vaatetorni ronimata, kuigi Sanderil veel ligi 10 km ees.
Nüüd siis lahkusime lõplikult, minul oli finiš käes, Andres tegi mulle sauna ja vihta ja muidu venitasin ka ennast nagu oskasin.
Hommikul oli päris hea, ainult üks põlv oli valus, see küll otseselt jooksmist ei seganud. Aga ma arvan, et kaks päeva järjest sellist jooksu teha on minu jaoks vist ikka liiga palju. Aga selliseid ühepäevaseid afääre prooviks tulevikuski.

Uhh tõõ ...

2011-06-11T22:24:00.000-07:00

Paar vana toredat uudist

2011-06-04T03:37:00.001-07:00

Põnev süva-analüüs, miks laste laulukoorid ei toimi

2011-06-02T06:07:00.001-07:00

Võru Teataja 2. juuni 1921
Rahvakoolilaste koorilaulust
Meie rahvakoolide õpetöö lõpetatakse harilikult ikka nõnda nimetatud lastepidudega, milledel mudilased mitmesuguste deklamatsioonidega, kergemate näidenditega ja ka mitmehäälse koorilauludega esinevad. Nii mõnigi on seda laste koorilaulu kuulnud ja seda ehk eneses arvustanudgi – harmoonia põhimõtete järele ilusa leidnud pole teda aga vist küll palju keegi.
Ning ta ei olegi ka ilus. Vähemalt maa koolilapsed ei suuda laulu poolest midagi vähegi vastuvõetavat pakkuda, kui väljaarvata need üksikud, kelle hääled puhtalt koorist välja kostavad ja kes heast kuulmisest ja hääle materjalist tunnistust annavad. Kogumõju jääb aga harmoonilises suhtes ikkagi küsitavaks.
Lubatagu nende ridade kirjutajale, kes kooli asjus küll võhik, kuid neist elavalt huvitatud ja koorijuhatajana-asjaarmastajana mõnda aega praktiseerinud, koolimeestele siinkohal oma mõtteid avaldada.
Iseenesest mõistetav on esiteks see, et kui meie koolilastelt vähegi kõlavat laulu nõuame, siis need, kes meie mudilaste laulukunsti õpetavad, kõigepealt ise tublid muusikatundjad peavad olema. Et see aga igas rahvakoolis nii ei ole, on teada ja oma jagu kurb tõde – vähemalt pole sest kuigi palju aega tagasi, mil nende ridade kirjutaja rahvakooliõpetajaid tundis, kes ise vabadel tundidel viiuliharjutuste kallal higistasid ja kellele moll helitõug ja pooled hääled komistuskivideks olid.
Loodame, et vähemalt ses suhtes asi varsti saab paranema, sest nagu teada, omandavad õpetajad suvekursustel ju ka muusikalist haridust.
Kuid – see’p see ongi - mainitud, puudus pole kaugeltki mitte ainsaks põhjuseks, et maa koolilaste koorilaul nii halvasti kõlab. Ka sääl, kus õpetaja hea muusikatundja ja lastele hääli näit. harmooniumi või mõne teise korrektselt kätteõpetamist võimaldava muusikariista abil pähe tuubib, ei kõla laste laul mitte nii hästi nagu ta seda võiks ja peaks.
Harilikult laulavad lastekooris ikka kõik lapsed. Niipalju kui nende ridade kirjutaja teab, peab see nii olema, sest õpetaja on kohustatud laulu õpetama kõigile lastele niisama nagu kirjutamist ja muud.
Ja siin ongi üks viga.
Nii nagu juba igast täiskasvanust lauljat ega mängijat ei saa, nii saab seda igast lapsemudilasest veel vähem. Seks peab andi olema. Ja palju on nende mudilaste seas niisuguseid, kel kõigevähematki häält ega kuulmist pole ja kes kooris mingisugust jäledat ebakindlat joru ajavad, mis kogu laulu kõla ära rikub ja muusikatundja kõrvale otse väljakannatavat.
Ning need teised tublid lauljakesed nende joruajajate kõrval? Ka neilgi läheb nüüd asi vussi … Igaüks, kes kunagi kooris on laulnud, teab, kui rase, õigemini: kui võimata on häält pidada, kui keegi kõrvalseisjaist mainitud umbset antimuusikalist joru kõrva ajab.
Siis veel teine viga. Poisslapsed pannakse lastekooris alati teist häält, alti, laulma sellep., et nende hääl madalam on kui tütarlaste oma ja nemad sopraaniga hakkama ei saa. Kuid see pole koorilaulu harmoonia põhiseaduste järele õige. Poisikeste hääle tembr on laste segakooris alti jaoks liig madal, vahe 1. ja 2. hääle vahel jääb liiga pikaks. Pandagu, näituseks, täiskasvanute segakooris meesterahvaid alti peale ja tenori peale naisterahvaid, siis ei ole seesugune koorilaul tõesti muud kui „häälte kilin ja kõlin“, nagu kadunud Dr. Hermann kusagil oma „Laulu ja mängu lehes“ ütleb. Samuti on lugu ka siin.
Kui aga vähegi head harmooniat kätte tahetakse saada, siis tulevad esiteks kõik eelnimetatud joruajajad lastekoorist väljapraakida, need, kel mingisugust andi pole, kui asjata aja raiskajad ja koori halvajad, hoopis kõrvale jätta, neid aga, kellest vähegi midagi loota, eraldi õpetada ja ülejäänutest puht-poisslaste ja puht-tütarlaste koor kokku seada. Need koorid saavad siis juba täielikult oma võimist näitama.
Soovitaksin koolimeestele ses suhtes kui mitte muud siis katseidgi teha. Bernh. Krug.

Võru-Väimela: minu viimase aja parimaid jookse!!

2011-05-26T22:58:00.001-07:00

Hea jooksupäev oli. Sõin-jõin õigel ajal, soojenduse tegin õigesti, ei passinud pikalt kuuma päikese all (kuigi mõni hetk jooksu ajal oli üpris kuum päike).
Startida oli mõnus, kes teab, palju esimese hooga selja taha jäi, aga tasapisi kerisin tempo üles ja muudkui noppisin eesjooksjaid. Püüdsin kinni ka Operi, kellel põlv nagu üldse e luba joosta enam (tuli just opilt ka hiljaaegu). Aga paljugi, mida ei lubata, aga ikka tehakse … Ma ei kujuta ette, et ma ühel päeval lihtsalt ei jookseks enam … Kuigi ma Operist mööda sain, lasi ta vapra sammuga edasi ja jäi vast pool minutit ainult maha.
6 või 7 km läksid ikka maru kähku, enne Väimelasse sisse keeramist läks siiski raskeks ja pingutasin mis ma pingutasin, aga järgmistele enam järgi ei jõudnud nii hästi. Mõnele vist siiski.
Staadionil nagu ei saanudki aru, kas sain veel kedagi kätte ka, aga väga lihtsalt alla ei andnud, paar noort poissi siiski läksid nagu postist mööda:)
Naistega oli seal lõpus veel rebimist, ma küll vist lõpetasin liiga vara jooksu ära, aga ega need kohad ka midagi suurt muutnud enam. Tulemusega 26.52 olin kindlalt esimese poole sees ja kaotust võitjale vaid napilt üle 6 minuti. Saan ainult rahul olla. Aastal 2006 oli kaotus näiteks 9 minutit.

Põdrala vald esindatud!

2011-05-23T00:52:00.000-07:00

Võistlesime Airiga Sakala mängudel, Põdrala valla koosseisus. Sakala mängudel konkureerivad eelkõige Viljandimaa omavalitsused, Põdrala vald oli ainuke Valgamaa oma. Ja kergejõustikuvõistlustel ka ainuke alla 1000 elanikuga omavalitsus. Võistkondlik arvestus on eraldi üle ja alla 3000 elanikuga omavalitsustele.
Eesmärk oli - võistkondlik eesmärk siis - võimalikult kõik alad võistlejatega ära katta, sest punkte said igalt alalt - noh oluliselt rohkemad, kui võistlejaid oli. Aga igast vallast läks ainult kaks paremat tulemust arvesse. Samas sai üks sportlane ainult kolme ala teha (pluss 4x100 teatejooks).
Heameelega oleksin staadionile tulnud alles 5000 m jooksu stardiks, palav oli tegelikult seal viibida. Aga pidin ka oma kolm ala ära tegema, sest Põdrala vallal ei olnud ka võistlejaid jalaga segada. Tegelikult ei olnud mul mingitki lootust odas ja kettas rohkem punkte tuua kui viimase koha punktid. Kettas jäi vist 20 meetri piir seekord kätte saamata, olin eelmine õhtu hoolega pildunud mingit väiksemat ketast, 2-kilosega mitte ei saanud korralikku kaart, ilma laperdamata. Ligemad konkurendid viskasid selgelt üle 30 meetri.
Odaviskes olid suuremalt jaolt lennukaari 40 meetri taga, võidutulemus läks mumeelest üle 70 meetri. Ma ise ei saanud esimesel katsel märki maha (päris pika kaare juures - minu kohta), mille peale ütlesin “Kurat”, mispeale kohtunik omakorda hoiatas, et kui ma veel vannun, saan disklafi. Õnneks ei saanud. Ja teisel katsel läks õnneks, maasse otsapidi kinni ei jäänud, õige napilt tuli esimene ots ennem alla kui taguots. Ja tulemus - ootan protokolle, õige napilt võib minu isiklik rekord 21.36 ohus olla. Kolmanda katse läksin viimast välja panema, oda läks kuidagi risti, astusin parem üldse üle, midagi head sealt ei tulnud. Ardi ei saanud kolmel katsel märki maha, nii et minu võistlusest mahavõtmisest pääsemine oli küllaltki tähtis. Ardi kaared olid enam-vähem sinna minu kanti muidu.
Airi odaviset tuleb ka mainida, tal oli ühe teise naisterahvaga põnev heitlus viimase koha peale, vastane sai viimasel katsel päris ilusasti oda lendama, aga pärast selgus, et siiski see katse ei lugenud ja lisaks selgus veel, et see oli 3. koha heitlus nende vanuseklassis olnud. Nii et Airi sai medali kaela!
5000 m jooksus ei olegi kerge öelda, mitu konkurenti õnnestus selja taha jätta, liiga rahulikult ei alustanud, seega võis juba alguses keegi selja taha jääda. Tavapäraselt ma selja taha ei vaata. Nii juhtuski, et (12 ja pool ringi on see staadioni peal), et kuskil 4-5 ringi peal tuli üks mees mu ette ja ütles, et ma vean ka nüüd natuke. Ei teadnudki, et keegi mul vahetult selja taga on. Aga ma ei jätnud ennast ka taha passima, läksin mingi hetk ise ette ja siis, kui sain ringiga sisse, otsustasin kannule võtta ja tema tuules järgmise jooksja kinni püüda. Ei saa öelda, et sarnane taktika ei oleks mul kunagi õnnestunud. Isegi maratoni, kus joosti 5 korda 8 ringi.
Aga seekord ma päris nii hea ikka ei olnud. Sain eesmärgi kätte küll, aga vast ringi jõudsin temaga koos joosta, aga tagant 5. ring ma lasin ikka juba kõva vahe sisse, kuigi sellele ringile veel läksime täitsa koos. Edasi oli väga raske, ei suuda isegi öelda, mitu inimest must mööda seal läks, aga olid ka jooksjad, kellega suutsin hoolimata väsimusest silmsidet hoida. Kõige parem nali oli see, et ma isegi ei saanud aru kui Ardi mulle ringi sisse tegi. Ütles veel mulle, et ma jooksen Taisto bussi peale (mu seljal oli kiri: jooksen Sebe bussi peale), ma pärast rääkisin, et keegi oli mulle öelnud … Ardi ütles, et mina see ju olingi. Siis ma pärast veel mingi hetk ju vaatasin, et ohoo, Ardi ei olegi must väga kaugel, aga ma ei teadnud siis, et ring juba sisse saadud:)
Varsti sain taas kokku sama mehega, kellega jooksu alguspooles olime vaheldumisi vedanud. Jõud oli niipalju siiski taastunud vahepeal oma tempot otsides, et suutsin sappa võtta ja kuskil 700 meetrit enne lõppu vaatasin, et kolm meest on kättesaadavad ja otsustasin saagu mis saab, lõpuspurti alustada. Sest viimase 100 m peal ma vaevalt suudan midagi teha. Saingi kolmest mööda, üks neist pani siiski viimase 100 peal oma paremuse selgelt maksma. Kokkuvõttes võib öelda, et hulga väsitavam kui Tartu jooksumaraton.
Olulise tõigana peab mainima ka seda, et 5000 m jooksus toimus tugevamate jooks siiski enne, Raivo Nõmm, Keijo Priks ja kes seal kõik olid, nendega ma küll poleks jõudnud sammu pidada ring või poolgi ...
Tulemusi hetkel veel ei tea, ootan huviga.

Linnavolikogu istung 1921

2011-05-08T21:18:00.000-07:00

Võru Teataja 9. mai 1921
Päevauudised
Tallinna linnavolikogu kommunistide rühmast ainult 2 meest järele jäänud. 26 ära kadunud.
Vaevalt oli juhataja koosoleku avanud, kui Vanja (komm.) ettepaneku teeb tänast koosolekut lõpetada, sest kõige suuremast volikogu rühmast on kõigest 2 alles jäänud. Kas kõik türmis on, seda ta ei tea, kuid käsk on antud rühma liikmeid kõiki arreteerida.
Vanja ettepanek sai ainult 6 häält poolt (toetasid iseseisvad).
Nüüd nõuab Vanja, et neid kahte loetaks 28 eest; tähendab, neil oleks 28 häält.
Juhataja tähendab, et kodukord ei luba neid hääli arvata, kes koosolekult puuduvad.
Nüüd protesteerib Vanja „hirmsa valge terrori vastu“ ja et linnavolikogu oma liikmeid ei kaitse, siis lahkuvad nad koosolekult.
Lahkusid. Hüüded: „Head teed!“

Vot see on põnev kella keeramine

2011-05-08T21:16:00.001-07:00

Võru Teataja 9. mai 1921
Uus ajakorraldus.
1.mai ööl kell 12 pandi valitsuse korraldusel posti ja telegraafi ametkonna asutustes Ida-Euroopa aeg maksma. Kellad lükati 20 min. 48 sek. ette ja tehti ühtlasi Tartu ülikooli tähetornile ülesandeks ajasignaali 1. maist Ida-Euroopa aja järele andma hakata.
Nõndanimetatud ühtlane Ida-Euroopa aeg läheb Greenwichi tähetorni ajast, mille järele kõik geograafilised pikkused ja ajad loetakse, kahe täie tunni võrra lahku. Minutid ja sekundid on need samad. Seni meil tarvitusel olnud Tallinna ajast on ta 20 min. 48 sek. ja kohalisest Tartu ajast 13 min. 7 sek. ees. Ta vastab ligidalt seega Pulkovo meridiaanile ja on peaaegu endise Peterburi ajaga (14 min. 25 sek.) samane.
Ühtlase aja tarvituselevõtmine teeb telegraafi-, posti- ja raudteeasjanduses läbikäimise teiste riikidega hõlpsamaks, kus ühtlusaja süsteem on vastu võetud. Nende päevade sees tegutseb ajareformiga ka Soome. Ikka enam ja enam lähevad kõik riigid uuele korrale üle.
Väga soovitav oleks seepärast, et valitsus rutulise korralduse teeks Ida-Euroopa aja avalikuks, üldiseks tarvituselevõtmiseks, et müüdist otstarbetut ja segavat mitmeaegsust kaotada.

Tartu jooksumaraton - päris rahul ei ole

2011-05-08T14:32:00.000-07:00

Seekordse Tartu jooksumaratoni starti läksin päris suurte eesmärkidega. Viimase aja vorm pole väga laita olnud, kaks unelmate piiri (mida küll omal ajal olen ületanud, aga see enam ei loe) on sisse seatud. Tartu jooksumaraton alla 2 tunni ja täispikk alla 4 tunni.
Eelmisel päeval külatalgud, vehkisin kirvega nii et käed valusad (just sõrmed kirve hoidmisest) ja ülakeha lihased ka. Väike ohumärk see oli, sest jookseb ikka terve keha.
Lootsin ikka jahedamat ilma, samas väga kurta ei saa, sest olen kuumemaga jooksnud, pealegi puhus seekord pidevalt tuuleke. Ja ometi tundus nii kuum see ilm.
Stardikoridoris üks tütarlaps ütles, et eelmisel aastal ma olin lõpuks temast mööda läinud, see aasta võiks vastupidi minna. Mulle tundub, et tema soov täitus kindlalt. Esimese toidupunktini jooksime koos, ma pigem pisut taga, aga kõige rohkem kõrvuti, vestlesime jooksust ja ilmaelust, kes seda täpselt mäletab. Aga boksipeatus oli mul selgelt pikem, enne järgmist TP-d ma avastasin, et hakkan talle järgi jõudma, aga siis hakkas raskeks minema. Joogilauani jõudsin üsna löntsiva sammuga. Aga pärast tankimist hakkasin heas rütmis ülespoole tõusma, enam ei olnud nii raske. Peagi jäi lõpuni alla 10 km. Mõned ikka läksid vahepeal mööda, aga ma ise püüdsin ikka rohkemaid kinni. Ikka püüdsin kedagi kinni, hoidsin taga ja kui hea rütmi kätte sain, läksin mööda.
Aga kuigi jalad olid tublid, hakkas sees keerama. Kõht tundus pisut lahti olevat, ei julgenud peeru ka hästi lasta, et kergem hakkaks. Iiveldus oli ka, kas tõesti oli kõht liiga täis.
Viimase 3 km peale minnes öeldi raja kõrvalt, et olen 1100. koha peal. Spurt ja koht 1000. hulgas tuleb, ergutati. Ei tundnud endas oluliselt jõuvarusid, ikka mõne sain kätte. Aga finiš ei tahtnud veel tulla. Hoidsin enda tempot enam-vähem, aga lasin vist paljud endast mööda ka.
1 km enne lõppu üks naisterahvas, kes oli mu kinni püüdnud, ütles, et ikka jooksma peab, mina olin sundinud natuke aega tagasi teda pingutama ja tempot hoidma, et nüüd ta vastaks samaga. Aitüma! Sellest oli tõesti kasu, aga vast 300 meetrit enne lõppu ma siiski lasin tal minna, viimased 100 oli samas suhteliselt mõnus, kuigi möödaminejaid oli vast veel. Aga ehk püüdsin isegi kedagi. 2:11 muidugi jäi eesmärgist kaugele. Aga väga hull polnud selles mõttes, et vaid 30 sekundit eelmisest aastast kehvemini ja tuli ka parim poolmaratoni tulemus pärast 2006. aastat. Nii et viimase paari kilomeetriga kaotasin poolteist minutit võrreldes eelmise aastaga.
Jalad eriti hullud ei olnudki pärast, neile jäi ilmselt üht koma teist veel sisse, aga üldine toonus ei lubanud rohkem vatti neile anda. 2:11 ei ole see tulemus, milleks ma oleks võimeline, see peaks ikka kiirem olema. Järgmiste kordadeni, vähemalt ühe pärismaratoni tahaks küll see aasta joosta.

Kevadnalja Võrust - 5. mai 1931

2011-05-05T01:49:00.000-07:00

Pilt vaestest lastest 80 aastat tagasi

2011-05-05T01:48:00.000-07:00

Võru Teataja 5. mai 1931

Erisaate nostalksi

2011-04-01T10:57:00.001-07:00

On ikka arutatud, et mis see JMKE tähendab, mille järgi ta on nime saanud.
Kas
Joodik Moskva kohviku eest
jalgrattamatk Kirde-Eestis
Jeesus Maria karjatas eit
Jah muidugi kuid ei

leidsin kunagi Erisaate tegemise käigus tekkinud tõlgendusi, üks neist sai ka Erisaate laulu pealkirjaks
niblisin siis natuke seda nimekirja

Jalaga Munadesse Kultuursele Eestile
jõuaks ma ka Eedenisse
jää meeriks kallis Edgar
joome mahla kuseme eetrit
jou mehed kuidas elate
jätke mu koer elama
Jüri Mõisa kuldne elu
joo mahla kuni elad
jõhvikad murakad karusmarjad ebaküdooniad
jäin maha Keila ekspressist
jõin maha kõik elatise
jälle males kaotus Eestile
juust maitses kuidagi eriliselt
jänes magas karu embuses
Jim Morrison kõrvaldas enese

4:44.44 - tehke järgi:)

2011-03-27T08:54:00.000-07:00

38. Otepää-Tartu jooksumaraton. Minul neljas kord stardis olla ja igast korrast on mida meenutada. Minu superjooks, aga ka ainukesed katkestamised maratonijooksus.
Seekord tulin siis Tallinnast, ülev tunne eelmisest õhtust – käisin Eesti-Uruguai jalgpalli vaatamas, mis lõppes kuulsusrikka võiduga, olulisem on EM-valikmängudes punkte korjata, aga MMi 4. jagu saada tekitab uhke tunde ikkagi.
Otepääle jõudsin tund ja 15 minutit enne starti, aga oskasin aja nii ära jokutada, et alles veerand tundi enne starti läksin ümber riietuma, kindlasti ei tohtinud unustada ka vaseliiniga määrimist. Võib juba ette ütelda, et hõõrdumisega seekord probleeme ei tulnud.
Starti jõudsin tagasi kuskil minut enne, viskasin asjad korraldajate auto peale ja nii kui rivvi võtsin, läks ka lahti. Ehk liiga järsku minu jaoks, proovisin oma rahulikku sammu säädida, aga vahe teistega tuli kohe sisse. Selja taha ma reeglina ei vaata, nii ma ei teadnudki, et üks maratoni grand old man on veel selja taga ka.
Noh ega ma nii väga ei pabistanud, et nad eest ära lähevad. Mõtlesin, et küll ma saan oma rütmi kätte ja hakkan neid püüdma. Nõuni kandis, enne 10 km peale jõudmist, hakkas juba jooksutunne sisse tulema.
Vahepeal oli lumetuisk, nii et kedagi ees ei näinud, võib-olla ei oleks isegi 100 m kauguselt näinud, aga vahe oli pikem. Siis tuli jälle päike välja, aga ikka ei näinud ees kedagi. Eks see sõltus ka hetke maastikust, kui pikalt oli võimalik näha. 10 km joogipunktis oli silmside olemas, aga siis ma pidin tegelema ühe oma lollusega, mis enne starti tehtud sai. Kinnitasin ju numbri särgi külge, aga läks meelest ära, et üks dressikas tuleb sinna peale veel. Päris kaua läks sellega aega, aga hiljem oleks käed kindlasti veel kohmakamad olnud. Ette rutates võib öelda, et targem oleks olnud ta sinna dressi alla jätta ja finišis hõlmad lahti tõmmata. Aga siis ma poleks vastutulijatele küllalt jooksjana paistnud, vähemalt osavõtjana mitte.
Enne 15 km punkti on üks mõnus tõus, üks aasta läksid sinna viimased jõuvarud enam-vähem, seekord tundsin ennast küllalt mägede pojana sealt ülesse minnes. Pealegi nägin enne tõusu jälle kedagi, keda püüda. Aga kätte sain alles siis, kui ta kõndima hakkas. Tal oli vist jalaga mingi jama, aga kogenud maratonihunt, kes üle 150 maratoni omas elus läbinud, pidas lõpuni kenasti vastu. Poole maa peale jõudsin niisiis koht kõrgemal, suhteliselt lootusrikas, sest kuigi jalalihased tegid juba valu, oli üldine tunne mõnus.
Polnud aimugi, kas mul on lootust kedagi veel kätte saada, aga uhasin parajas tempos edasi.25 km punktiks oligi uus püütav ees ja kohe Tartu peale suurele maanteele keerates napsasin ta kinni. Jälle väga auväärne mees, ainuke, kes kõik 38. Otepää-Tartu jooksu kaasa teinud, Matti Silber. Mul oli hea meel Mattit kinni püüda, samas –Matti võitles jalakrampidega. Ja 17 km veel lõpuni. Aga temal oli juba 63. maraton ja ühtegi ta pooleli jätnud ei ole, nagu muidugi ka Rein Pärn. Ja Matti lõpetas täiesti kenasti seegi kord. Kuigi minust tagapool.
Tatra oru tõus, siin ma tundsin ennast omas elemendis, tõesti nautisin seda ülesminekut. Ehk liigagi. Mingil hetkel läks siiski raskeks. Aga rütmi suutsin säilitada, kuigi mõistsin, et ega need jalad liiga kiiresti ei liigu.
Ma ei teagi, mitu sutsu tuisk põrutas distantsi jooksul, aga Võru-Tartu maanteel hakkasid jalgade kallal oma tööd tegema tuisuvaalud. Jooksed niigi raske sammuga ja siis veel jalg takerdub pidevalt kuskile. Aga tee peal kohtasin igasuguseid toredaid inimesi, kellega sõnavahetused andsid isu juurde.
Siis vastutulevate liinibusside järgi püüdsin enda lõppaega arvestada. Paistis olevat lootust alla nelja ja poole tunni kohale jõuda, aga ilmselt ei suuda sellist tempot hoida. Nii läkski. Et ei suutnud.
Kuivõrd pidevalt tuiskas, sain ka jäljekütt olla. Kui nägin lume sees jalajälgi, tekkis tunne, et keegi peab mitte liiga kaugel ees olema. Vahepeal kukkus number küljest ära, märkasin seda kohe, kile mille sees number paiknes, oli ribadeks. Kiip paistis siiski kindlalt oma haaknõela küljes püsivat. Pistsin numbri käisesse. Tõrvandi ristis ootasin ära rohelise tule, sellega ei läinud kaua.
Umbes 6 km enne lõppu saingi veel ühe konkurendi kätte. Viia, kellega olime Mulgi maratonil peaaegu fotofiniši teinud. Aga nagu eelmisedki, tabasin ma nad kõndimise pealt. Viia otsustas küll varsti, et ta minuga koos ei jookse, aga kõndimine andis talle jõudu juurde ja varsti oli jälle kannul. Niimoodi vist päris mitu korda, kuni keerasime Riia ringi pealt ära. Siis nägin jälle kedagi ees ja spurtisin pisut, kui jõudsin järgi, selgus, et lihtsalt inimene tänavalt. Aga siiski oli üritusest kasu, sest varsti nägin ka jooksjat, kelle samuti kinni püüdsin. Tema siis jäi minu eelmist kaaslast Viiat ootama, nad lõpetasidki koos, minust 2 minutit hiljem.
Lasin siis lihtsalt edasi, tempot liiga alla ei lasknud, aga ega teda ei olnud eriti ka. Lõpusirgel vaatasin pikisilmi, et miks kedagi ei paista, ega nad ometi kodu ei ole läinud. Aga selgus, et finišijoon oli parempoolse tee peal, mina jooksin aga mööda keskmist. Tuli veel viimast korda lumehange forsseerida, ja kui lõpujoone ületasin, polnud põhjust aja üle õnnetu olla. 4: 44.44. Ehk kui kiirusjooksus jalg nüriks jääb, tuleb rõhuda täpsusjooksule.
Muide, ainus vaheaeg, mida tean - esimesed 5 km 33 minutiga, mis tähendaks puhtmatemaatiliselt lõppaega 4:39 kandis. Ilmselt jooksin piisavalt targalt.
Tund aega veel saunas ka, kõndimine oli ikka üsna raske ja muidu ka väsimus suur. Aga kui minema hakkasin, vaatasin et nibin-nabin, kas jõuan poole seitsmese bussi peale. Otsustasin osa maad joosta. Midagi sellist ma küll peale maratoni ei ole teinud.
Jalad järgmisel päeval – no valusamad kui viimastel maratonidel. Ei tea, kas tuleb sellest, et talvel sai tõesti oluliselt rohkem suusatamisele rõhku pandud.
Aga sügisel Valmieras proovin uuesti ja vahepeal ikka lühemad sutsud ja Tristar 111.
Ja Otepäält Tartusse tulevikus taas, juba selle pärast, et mina ja see jooks oleme ühe aasta "poisid".
Ajah, selle aasta protokoll ka!

Mik s üks või teine kaastöö lehes ei ilmunud

2011-03-22T23:00:00.000-07:00

Võru Teataja 23. märts 1921

Imelik puusärk

2011-03-20T19:02:00.001-07:00

Võru Teataja 21. märts 1921
Seda ja teist.
Imelik puusärk.
Nagu kuuleme, on kuhugi talusse Eesti-Läti piiri ääres surnumatjad tulnud ja palunud talu peremeest puusärgile ruumi, sest et nad õhtu peale on jäänud ja öösi enam üle piiri ei saa.
Peremees paigutanud puusärgi aita. Pärast, kui surnumatjad ära läinud, hakanud peremees kahtlema ja läinud aita puusärki vaatama. Seal juures leidnud ta, et puusärgil neli pärga olnud ja iga pärja all auk.
Mees teatanud asjast piirivalvuritele. Puusärki vaadeldes lasknud mehed mõne revolvri paugu läbi aukude, mille peale oigamist kuulda olnud. Puusärgi kaant pealt ära võttes, nähtud meest, kes revolvri kuulidest raskesti havatuna lamanud. Ühes käes hoidnud ta pussnuga ja teises revolvrit. Peale selle olnud puusärgis märguandmise pasun. Puusärgis lamaja heitnud varsti hinge.
Öösi saadud sarvepuhumise peale kuuest mehest veel neli kätte.
(„Rajalane“)

Eesti suusaMMi edukaim /Kanada suusalootustest

2011-03-08T21:32:00.000-08:00

... küll päris omapärases arvestuses. Mitte ükski riik ei suutnud korjata nii palju 34. kohti kui Eesti. Neid oli 3 - Anti Saarepuu, Triin Ojaste ja Kail Piho.
Võistlus 34. kohtade eest tekitas tõsist hasarti, sest Prantsusmaa jõudis ainsana kahe 34. kohani, aga kahel viimasel pikal suusadistantsil olid nad väga ligidal, et saavutada kolmaski 34. koht.
*
Kaks kildu sellest, et Kanadas on jäähoki kõik, mis puutub sporti. Ja suur osa ka pereelust, vaevalt ükski Kanada pere ilma hokinädalavahetusteta (perega teleri ees või jäähallis ühele või mitmele pereliikmele kaasa elamas jne) kaua koos püsib.

1.
Kui Kanada laskesuusataja finišeeris kuskil 80. koha kandis (mis paraku on üsna tuttav ka Eesti meestele-naistele), oli kommentaar, et Kanada laskesuusatreeneril on ainus võimalus endale hoolealuseid värvata nii, et käib hokimatše vaatamas selle pilguga, et kes palju pinki nühib ja üldse platsile ei saa, neile siis ettepanek teha.

2.
Kanada sprindipaar tuli teatavasti suusatamises maailmameistriks ja nad olevat ütelnud selle peale: Meie saavutus on väga oluline kõigile 25-le kanadalasele, kellele murdmaasuusatamine korda läheb.

1000. blögipostituse jaoks leidsin materjali meilpoksist

2011-02-27T14:43:00.000-08:00

Tähelepanu
Kas olete kannatanud suur kaotus käes laenuandja interneti ja
et ei jõua oma laenu rahaülekandeteenuse? või on otsida
laenu oma kohalik pank asjata? Kui jah, siis siin
tuleb heledam päeva teile.
Olen hr Wallace Mill mainega laenamine
CREDIT eStream agent vormis. Ma olen siin tutvustada
Väikelaenu programm, mis võimaldab teenust raske
laenuvõtja finantsolukorda liiga. Anname laenu üksikute
asutused ja ühistud, et parandada finantsolukorda
väga madala intressimääraga 3%, mis võimaldab meie klientidele
lihtne taaskasutamine.
Meil laenu summa vahemikus $ 5000 dollarit (eurodes)
USD $ 1.500.000 (eurodes) sõltuvalt valik laenuvõtjatele.
Järgnevalt on teenuseid.
(* Eralaenud * Debt Consolidation * refinantseerida * Parem
Avaleht * Auto Laenud * Business Laenud)
Kui olete huvitatud meie teenusest, on oodata kontakt
meie e-posti teel (e_s_credit@live.com) koos summa
laen ja kestuse vaja.
Ootan teie lahke vastus, kui huvitatud.
Tänu
Siiralt
Hr Mill Wallace

Kuidas vanasti ajalehe kirjasaatjatele vastati - ikka leheveergudel

2011-02-16T22:38:00.000-08:00

Võru Teataja 17. veebruar 1921

Abiellu ainult tervena?

2011-02-13T19:19:00.000-08:00

Võru Teataja 14. veebruar 1921
Kodanlik abielu Lätis.
Asutav kogu võttis vastu abieluseaduse, millega kodanlik abielu Latvias sisse seatakse. Abiellu astujad peavad oma allkirjadega tõendama, et nad terved on. Mis puutub abiellu astumise talitusesse, siis jätab seadus abiellu astujale vabaduse kodanluse või kiriklise viisi vahel valida.

Kes võib kroonumetsast marju korjata?

2011-02-13T19:17:00.000-08:00

Võru Teataja 14. veebruar 1921
Kes võib kroonumetsadest marju korjata?
Haridusministeeriumi sellekohasel ettepanekul on põllutööministeerium otsustanud kooliõpilastele, kes alla 15 aastat vanad, riigimetsades lubada marja ja seente korjamist maksuta. Riigimetsades marja ja seente korjajad koolilapsed peavad varustatud koolijuhataja poolt antud tunnistustega.

Esimest korda Paju lahingu jooksu läbimas

2011-01-30T07:21:00.000-08:00

Jõudsime Võru tiimiga stardipaika Paju lahingu mälestusmärgi juurde pool tundi enne starti. Ega seal kauem ei olekski midagi teha olnud, ilm oli ikka üsna tuuline ja tuiskas, muidu oli kena. Eelmise aasta kirjutistest paistab, et siis oli veelgi hullem ilm olnud!!
Bussi peale olin tulnud Vaabina ristis, kuivõrd hakkasin jalgsi kodust tulema ja vahepeal võeti mind auto peale, sain Vaabinas pikalt oodata. Lasin joostes edasi-tagasi, ega see paha ei teinud.
No igatahes jooksu Paju mälestusmärgi juurest Valga poole alustasin väga isukalt. Võiks öelda lausa valusalt. Panen vist hullu, mõtlesin.

Nagu Valgamaalase fotograafi Arvo Meeksi pildilt näha, püüan võtta Monikale sappa. See mul muidugi ei õnnestunud, mille üle ma ei kurvastanudki. Ega vahe kohe väga pikaks ka ei läinud.
Vast kuskil 3 km peal olid eesjooksjad haardeulatusest väljas, samm juba hulga töntsim, kui sellel pildil näha.

Rahvas pidi hakkama tagant tulema mulle järgi. Jõudiski. Toivo, kellega koos mitmeidki maratonikilomeetreid ja muidki mõõdetud. Polnud parata, niikui ta kõrvale sai, läks mööda ja tegi peagi ka vahe sisse. Rahustas see, et vahe polnud lootusetu, proovisin mõne spurdi teha, aga vahe ei vähenenud ja veel suurem pingutus paistis juba pea pakule panemisena.
Veel enne Valga piiri ületamist jõudsid mulle paarisrakendis järgi kaks neidu, võtsin ennast kolmandaks, ehk jõuan nendega koos veel Toivolegi järgi, aga peagi hakkasin maha jääma. Kogusin ennast hetke, punnitasin veel korraks ennast neile sappa, aga nüüd läks tõeliselt raskeks, jooks hakkas juba komberdamiseni tunduma ja jõudude vahekord tüdrukutega oli enam-vähem selgunud, mõtlesin vaid finiši peale.
Päris lõpuosaks olin ennast jälle heasse olekusse lõdvestunud, kuigi veel üks daam oli finišisirgel mul päris selja taga, tuli päästev joon enne. Jäin tegelikult päris rahule, et pärast seda, kui olin alustanud päris metsikult ja vahepeal ära vajunud, siis tegelikult neid, kes teisel poolel minust mööda läksid, ei olnud piinavalt palju.
Protokolli veel ei ole, aga uudise juures on juba värsked pildid.
Tulemused:

1. Margus KOOR, 1979, KL Valgamaa Malev 29.23 M 1
2. Mart EINASTO, 1969, Sportkeskus.ee 31.22 M 40 1
3. Kajar TILGA, 1967, Puka vald 31.40 M 40 2
4. Indrek ROOS, 1978, KL Tartu Malev 31.49 M 2
5. Meelis TREIMUTH, 1969, Võru KJK Lõunalõvi 32.44 M 40 3
6. Sairos TAMM, 1993, 33.03 M 3
7. Aivar JESSE, 1959, Valga Gomab Mööbel AS 33.13 M 40 4
8. Tiit LEPIK, 1983, Vändra 33.32 M 4
9. Raul REILJAN, 1991, Kuperjanovi JVP 34.43 M 5
10. Janno SURVA, 1988, Kuperjanovi JVP 34.47 M 6
11. Monika IRVES, 1975, Võru KJK Lõunalõvi 34.50 N 1
12. Raul LEPIK, 1980, Sihtasutus Valga Sport 36.39 M 7
13. Toivo SIKKA, 1962, Tartu 37.03 M 40 5
14. Marju TOOM, 1974, Tõrva 37.47 N 35 1
15. Johanna ARDEL, 1996, SK Beavers 38.43 NJ 1
16. Liina SUUR, 1997, 38.49 NJ 2
17. Margus KONNULA, 1974, 40.50 M 8
18. Heldi KAARES, 1970, Valga Linnavalitsus 40.51 N 35 2
19. Viia KALDAM, 1973, Valga Naiskodukaitse 41.56 N 35 3
20. Leini KIRSIMÄE, 1958, Valgamaa SVS 42.10 N 45 1
21. Annika PANG, 1968, Valga Naiskodukaitse 43.12 N 35 4
22. Kalle ALLA, 1948, 44.38 M 55 1
23. Matti SILBER, 1949, Elva, JK Hermes 46.40 M 55 2
24. Morten EHARI, 1996, KL Tartu Malev 47.19 MJ 1
25. Ain EHARI, 1966, KL Tartu Malev 47.44 M 40 6
26. Ruslan LAINOLA, 1970, Paju Pansionaadid 49.16 M 40 7
Elmar RATASEPP, 1958, Paju Pansionaadid DNF

Suusaa-ajalugu?

2011-01-21T22:16:00.001-08:00

Võru Teataja 20. jaanuar 1931

Kuulutus 22. jaanuar 1921

2011-01-21T22:13:00.000-08:00

500 marka ehk toop piiritust sellele, kes soovitab sõjaväeteenistusest vabaks saanud, puudustkannatavale nooremehele koha kantseleisse. Olen teeninud 3 a. mõisakirjutajana ja valitsejana Venemaal, töötanud vabrikute kontorites, sõjaväeasutuste kantseleides jne. Tunnen mitmes. kantsel. asjaajamist ja võin ka masinal kirjutada. Olen nõus ka ärasõitma. Pakk. ühes tingimistega saata: slt. sõna „töö“ all kuni 28. skp.

Seiklus koeraga

2011-01-21T10:40:00.000-08:00

Katkestasin täna oma 25 km ringi kentsakal põhjusel. Umbes 10 km peal liitus minuga üks koer ja 10 km hiljem oli ta minuga endiselt koos ja ma pagesin Urvaste seltsimajja, et teda lahti raputada.
Õnneks selgus õhtuks, et ta liitus minuga siiski oma kodu ligidal ja ei olnud nagu ma kartsin, kuskilt autost teele poetatud.
Olin kõik see 10 km nii mures tema pärast, et ei pannud tähelegi, kuidas mäed ja kilomeetrid selja taha jäid. Tempo oli vist aeglasem, kui kuu aega tagasi, ehk seepärast polnud ka eriti väsinud. Homme suusatama, kui vähegi aega on.

Valimisplakatid

2011-01-20T20:31:00.001-08:00

Keskerakond

Rohelised

IRL

Reform

Sotsid

Huvitav äriidee

2011-01-15T23:06:00.001-08:00

Võru Teataja 15. jaanuar 1921
Päevauudised
- Rongide hiljaksjäämise põhjus olla see, et vedurijuht viibimise eest eratasu saab, sest viibimist loetakse ületunni tööks.

Pärdikud Antslas:aknal päris tõsine pärdik

2011-01-09T22:07:00.000-08:00

Elu 10. jaanuar 1931
Antsla pärdikute võimuses.
Oli üks kangesti ilus ja hää pühapäeva õhtu ja kõik Antsla auväärsed kodanikud nagu kord ja kohus jaamas, et võtta vastu ja saata ära õhtuseid ronge, milline toiming on ju üks väga auväärne ja tähtis toiming Antslas.
Oli külm ja kõik Antsla preilid lõid suured ja rasked isa säärsaapad jalga ja marssisid kaks tundi jaamaesisel nagu kõige vahvamad sõdurid.
Kõikide hämmastuseks Valga poolt tuleva rongi pealt tõsteti maha ilmatu palju suuri ja ränga raskusega kaste, millede sees midagi liigutas ja häälitses.
Kogu Antsla auväärne rahvas seisis sääl juures ja taipas otsekohe, et midagi suurt ja enneolematut on osaks saanud vanale Antslale. Ning kartuse ja hirmuvärinaga seisti nende salapäraste kastide juures, kuid targemaks ei saadud sest ühtegi, sest kastide omanik oli tõmmu võõramaalane, kes ainustki silpi ei osanud maakeelt. Korjati siis kokku kõik keeletargad ja muidu targad ning saadi siis suurte pingutustega niipalju teada, et kastides on pärdikud. Päris ehtsad ja elusad pärdikud.
Milleks pärdikud Antslasse! löödi imestades käsi kokku.
Aga siin nad olid ja ei aidanud enam muu kui vaadata, mis edasi sünnib.
Sündis siis nii, et järgmisel päeval oli ühe tühjaks jäänud kaupluse aknal maailmasuur plakat, kuhu pääle oli kirjutatud mitmete loomade nimed, nagu lõvi, boamadu, puukängur ja kilpkonnad ning lõpuks: pesukaru hind 25 senti.
See pani juba mõtlema. Puust kängur ja pesuehtne karu, mille hind 25 senti. Ja et veel aknal istus päris tõsine pärdik, karvase, kena ja palja näoga, riietatud nagu inimene, siis oli rahvast murruna koos, sest kes võis jätta vaatamata oma ihusilmaga elusaid ja ehtsaid pärdikuid. Ja pesukaru tahtis igamees omale 25 sendi eest osta.
Aga siis selgus, et karu müümine oli puhas pettus. Karu ei müüdud üldse, aga igaühelt, kes teda ostma läks, kasseeriti sisse 25 senti.
Aga tollegi pärast ei vähenenud ootajate saba. Ja nüüd ei mõistagi ükski Antsla inimene enam muust kõnelda kui pärdikuist. Undki ei nähta enam muust.

Sukad, mis jaburaks hinnatud

2011-01-09T22:04:00.000-08:00

Võru Teataja 10. jaanuar 1931, välisuudiste rubriik

Silmade ostmise kuulutus

2011-01-09T22:02:00.000-08:00

Võru Teataja 10. jaanuar 1931

Uudised 10. jaanuar 1921

2011-01-09T21:59:00.000-08:00

- Otsekohest ühendust Helsingi-Tallinna-Riia-Kovno-Berliini vahel kavatsetakse luua.
- Toiduainete ja küttepuude veotariifi raudteel ei tõsteta mitte.
- vahekord Latvija ja Venemaa vahel on praegu päris korrekt

1931 8. jaanuari uudised

2011-01-07T14:09:00.000-08:00

Võru Teataja 8. jaanuar 1931
Sadralastele raadio ei meeldi.
Häälest läinud kannel ja viiul üle kõige.
Omapärasuste poolest on Sadrametsa kaugel ees teistest naabernurkadest. Ka viimane raadiodemonstreerimise õhtu kujunes omapäraseks. Kuigi kokku oli rahvast rohkesti tulnud, isegi naabrusest, Kõrgepalust ja Vana-Roosast, nii noori kui vanu, ent täielikku rahuldust raadioõhtust ei saanud vist küll ükski. Mitte et raadioaparaadid oleks viletsad, vaid paljudel noorematel polnud üldse huvi asjasse ja nad olid ilmunud lihtsalt lõbutsema, segades neidki, kes huviga oleks tahtnud raadiot kuulata. Lõpuks kujuneski nii, et raadio heideti kõrvale ja lasti tants lahti häälest läinud kandle ja viiuli saatel. Ja noorematele see meeldis.

Elu 8.jaanuar 1931
Suri jaama ooteruumis.
Kolmekuningapäeva hommikul suri äkitselt Tuulemaa jaamas äkitselt kohapealne elanik Juhan Kivirähk.
J. Kivirähk oli Tuulemäe jaama lähedal elav umbes 50 aastane vanapoiss. 6. jaanuari hommikul tuli ta Tuulemäe jaama, et vaadata rongi läbisõitu. Ta istus jaama ooteruumis pingil, ajades tuttavatega juttu. Vähe aega enne postrongi saabumist köhatas J. Kivirähk paar korda ja suri silmapilkselt.

Jaan Pehk kirjutas muinasjutu

2011-01-06T10:07:00.000-08:00

Loll muinasjutt.

Kord elas kuu peal täi. Ta mõtles, et kaugel eemal sinisel planeedil elavad väikesed lapsed, kellel pole üldse täisid.
"Seal eemal maal pole mitte ühelgi lapsel mitte ühtegi täid!", nukrutses ta.
Maa kuulis neid kurbi mõtteid ja hakkas tasapisi kuu poole liikuma, et teda lohutada.
Kuu vaatas lähenevat maad ja lausus: "Maa tuleb täita lastega!"

Tuligi.

Heh!

2011-01-04T01:33:00.000-08:00

Võru Teataja 4. jaanuar 1921
Kahe naise pidamise küsimus Ameerikas päevakorral
London, 27. dets. Raadio. New-Yorkist teatatakse: põllumees George Smith palus Colorado kuberneri ette panna seaduse eelnõu, mille järele talupidajatel lubatud on kahte naist pidada. Smith põhjendab oma ettepanekut argumendiga, et niiviisi saab talupidaja kõige paremini tööaja lühendamise küsimusest üle. Temal oleks ühe asemel kaks kindlat abilist. Smith ütleb, selle aate läbiviimine tegevat kuberneri Lincolnist suuremaks.

Raamatukolhoosid?

2011-01-04T01:29:00.000-08:00

Võru Teataja 4. jaanuar 1921
Raamatute keeld Venemaal.
London, 27. dets. Raadio. Nagu enamlaste lehed teatavad, on Vene nõukogude valitsus otsustanud eraomanduse õigust raamatute kohta ärakaotada. Kõik raamatukogud rekvireeritakse valitsuse poolt ja eraisikutele keelatakse ära raamatute omandamine ja pidamine.
Eta

Puga leidis mu taas ülesse:)

2011-01-02T00:21:00.000-08:00

Allikas:

50 aastat tagasi ikka räige propagandalaks

2010-12-30T17:57:00.000-08:00

Töörahva Elu 31. detsember 1960
ENNE JA NÜÜD
25000-line lohutus
Kui jõuluvana kolistas mööda linna ja kilkamist kõik toad täis, siis plärisesid telefonid Võru ja Tartu vahel. Ei otsitud jõuluvana, vaid surelikku inimest, kes tuleks ja päästaks ühe noore hinge. Külmast hauast.
Lapsel olnud raske peaajupõletik ja päästa oleks võinud vast suurte kogemustega eriteadlane. Kõlistati talle Tartu. Lubati maksta kõik sõidurahad, kui ainult kiiresti tuleks ta Võrru. Paariks tunniks.
Ka lihtsaimad soovid võivad jääda unelmaiks. Nii ka seekord.
- Sõidan ainult siis kui maksate mulle 25 000 senti, vastati Tartust.
Vändati edasi telefoni. Ikka sama jutt.
25 000! Pole kusagilt võtta. Polnud midagi teha, kui kihutati Tartu, et otsida väikesele inimesele elu.
Jõuluvana vist kuulis kõike seda pealt. Ta oli nobedam ja kinkis lohutuseks – surma. Lohutuseks väikesele ja 25 000-lisele professorile Tartus.
Et üks ei kaotaks paari tundi … all … ja et teine saaks maitsta …. rõõmu pühi – igavesti.
Vana-aasta õhtul
Vana-aasta õhtu 1959. Inimesed ruttasid töölt koju. Valmistuti omaste ja sõprade ringis mööda saatma lõppeva aasta viimaseid tunde.
Rajooni haiglas ja selle polikliiniku kiirabi osakonnas aga olid meditsiinilised töötajad valves.
Helisesid telefonid. Doktor Põllumaa Osulast teatas raskest juhusest. Äge pimesoolepõletik. Juba kihutas punast risti kandev kiirabiauto ning tõi 10-aastase Aleksander Borissovi Võrru. Vaevalt oli veerand tundi saabumisest möödunud, kui kirurg Valdek Kapp juba opereeris. Noor elu päästeti.
Paari tunni pärast tõi kiirabi uue patsiendi. 2-aastane Lembit Sisask oli haigestunud raskekujulisse kopsupõletikku.
Vana-aasta viimasel tunnil sõitis arst Laine Gebruk kiirabiga välja. Seekord tuli kolmeaastane … raske kopsupõletikuga haiglasse… 24.00 soovisid arstid …. üksteisele….

Miks peaks inimene olema erakonnas?

2010-12-29T07:11:00.000-08:00

Olen ka ühes või mitmes roheliste erakonna listis, jah et Riina oli kirjutanud ja küsinud, et kuidas saaks erakonnast välja astuda ja selline vastus saadeti talle listi kaudu ja paistab, et ma ei saa ka erakonnast välja astuda, sest muidu jään üksi ja hundid söövad mu ära.

Hea Riina!

Inimesi on kahesuguseid: ühed analüüsivad enda ja teiste tegevust pidevalt, teised tunnevad elust rõõmu ega taha mõtelda selle üle, miks tal hästi läheb. Kõikidel on kunagi probleeme kas haiguste, töö kaotuse või konfliktide näol.

Kes aga läbib olukorra kergemalt, kas inimene, kes on saanud siiamaani hakkama ilma pikemalt süvenemata põhjustesse, miks see nii on või siis see, kes avastab järsku, et kogenemata situatsioon "võtab jalad alt"?

Paremini on kaitstud see, kes taandab mõtte olulisele: austa ennast, vanemaid ja peret. Hinda ka kaaskodanikke samadel alustel. Kogemus näitab, et keegi ei ole tahtnud neile aspektidele vastu vaielda, olgu siis tegemist kurjategijatega, prokuröridega või luure töötajatega.

Siit saab teha järelduse, et kõik inimesed, sõltumata nende hierarhiast ühiskonnas omavad soovi pidada kinni nimetatud seisukohtadest. Konflikt tekib juhul, kui keegi takistab endale oluliseks hinnatu realiseerimist.

Segadust tekitab teinekord listisuhtlus, sest kirjutaja avaldab ainult lühida seiskoha mingi probleemi kohta, kuid see ei tõenda, kuidas ta sellisele järeldusele on jõudnud. Kollektiivne mõtlemine võib jätta vale mulje ning luua väärarvamuse, et iga indiviid mõtleb samuti.

Kui püüda suhelda aga igaühega eraldi, siis kindlasti on tulemus positiivsem. Organisatsioon kui inimeste kogum annab kindlasti parema võimaluse nii ühiskondlikes küsimustes kui ka isiklikes paremini hakkama saada, samad probleemid ju korduvad ka teistel.

Suhtlus suures listis nõuab teinekord ka harjumatut riidlemist, teinekord on see vajalik tähelepanu äratamiseks, sest ainult kiites ja head rääkides ei pöörata sellele ju tähelepanu. Aga kui isik on tähelepanu saanud, siis on ju lihtsam juba häid ideid edasi teatada, et neid ühiselt ellu viia.

Toon näiteks ühe anekdoodi. Töötu istub kuuris, kus tuiskab kumi läbi seina, süüa ei ole, kuid ta leiab prusska. Hammustab seda ja kiidab, küll on tal hea konjaki maitse. Rikkur istub baaris ja maitseb konjakit ning kirub, konjakil on prusska maitse.

Asi on suhtumises. Erakonnast väljaastumine ei muuda suhtumist maailma. Meil on ju kõigil samad probleemid, tuleb leida need inimesed, kellega neid arutada. Meil on ju väga toredaid inimesi ka erakonnas, tuleb nad üles leida. Kui Sa välja astud, siis jääb ju leidmata.

Ilusaid mõtteid nii selleks aastaks kui edaspidiseks
Aarne Ruga

Uus vana hea arvutimäng

2010-12-27T07:35:00.000-08:00

autor: Aapo Ilves

TALVE ESIMENE SUUSASÕIT

2010-12-22T04:00:00.000-08:00

Sel aastal algas suusatalv hoopis teisiti. Kuidagi uhkemalt.
Huvitaval kombel avastasin alles täna hommikul, Facebooki abiga muide, et on olemas laskesuusataja Darja Jurlova. Eesti noor tüdruk, Narvas sündinud, hiljaaegu sai Eesti passi ka. Ja juba selliseid tegusid suusarajal ja lasketiirus teinud, kujutasin ette, et olen ikka paremini spordiga kursis
Aga lisaks sain teada, et metsafirma Valga Puu on teda mitu aastat juba toetanud. Ja minu suusarada läheb just läbi Valga Puu metsa ja veel uhkem, et ma olen sinna ka ise puid istutanud Oli võimas tunne, nagu oleks mingil MM-rajal , kuigi rada hoopiski polnud, ma alles hakkan teda sisse sõtkuma. See, et ma alustasin suusatalve täpselt siis, kui öösel oli astronoomiline talv alanud, lihtsalt läks nii.
Valga Puu tuge suusatamisele sain tunda isegi. Kui muidu oli lumes ukerdamine, siis metsa väljaveoteel sain ka suusasammu sõita, kohati isegi uisku. Kuigi igal juhul on klassika mu lemmikum samm.
Rajast nii palju et see käib edasi-tagasi, siis saab teda iga sõidukorraga topelt sõtkuda. Kui mäeni jõuan, teen lisaringi, mis sisaldab mäkke ronimist ja allalaskmist. Muide, mäkkeronimine meeldib mulle allalaskmisest rohkem ja on seetõttu ka pikem. Väikest ringi teen mõistagi rohkem kordi läbi. Täna veel mäeni välja ei jõudnud, ehk homme.

Võru Teataja 11. detsember 1930 - hea pealkiri:)

2010-12-10T05:08:00.000-08:00

Räpina omnibuss ütles ülesse

Räpina-Võru omnibussi liini pidaja hra Kirotosk teatas maavalitsusele, et ta liinipidamise 1. dets. alates üles ütleb.
Maavalitsus on teedeministeeriumi poole pööranud, et kellelegi teisele liinipidamise õigus saaks edasi antud.

Eesti kirjanik ep pea mitte raha kerjama

2010-12-06T02:01:00.001-08:00

Võru Teataja 6. detsember 1930
Mart Raud skandaalitab.
Noorkirjanik Mart Raud põgenes teatavasti kevadel Soome, kuna ta Eestis rea vekslivõltsimisi oli toime pannud. Nüüd on ta ka Soomes oma kelmusi jatkanud, pettes ühelt Soome kirjastuselt välja 5000 Soome marka, jättes maksmata restoraniarveid jne.

Minu mõtted sõnausekõnest:

2010-12-02T06:57:00.000-08:00

Esimene mõte, kui eesti riigi esimene mees sõnause välja kuulutas, et president on ka ju võõrsõna, seostub hambapasta nimetusega pigem, aga enne presidenti oli riigivanem, keegi pole mulle vastuväidet esitanud, miks president ei või riigivanem olla. Niisiis riigivanem, tõlge inglise keelde president.
Igapäevaselt võiks ennast kontrollida, et püüda mõtelda võõrsõnadele, mida tahad kasutada, eestikeelne vaste. Täna hommikul ehmusin, kui tahtsin kasutada sõna „kontseptsioon“, ja ei leidnudki eesti vastet.
Aga kui kaugele saab minna eestikeelsete vastete otsimisega, on ju võõrsõna ka nii igapäevane „auto“. Vanasti kutsuti seda „jõuvanker“, kui see liiga lohisev tundub, võib lühendada: jõnker. „Jõnker“ vastab hästi oma nimele ka käitumisega algaja jõnkrijuhi käes.
Sõnaus oleks tõesti võinud tuua rohkem nelja-viie tähelisi sõnu, just täna hommikul meenus sõna „spunk“, mille otsimisel Pipi pidas silmas midagi tõeliselt uut. Ma ei tea, kuidas ta rootsi keeles kõlab, aga eesti keeles võiks ta asendada sellise sõna nagu „innovatsioon“.
Sõnause võitjasõna oli „taristu“ , mida pakuti infrastruktuuri vasteks. Seda võiks tõesti levitada, sest see on, kuidas seda uue sõnaga öeldaksegi – kestlik. Miks ma nii arvan – aga sellepärast, et jõudsin temast juba kalambuuri, vabandust sõnamängu teha. Niisiis; infrastruktuuriettevõte on nüüdsest taristusasutus.

Valdur Mikita POSTMODERNISTLIK LUULEMÄNG

2010-11-29T19:24:00.000-08:00

Karu tuleb!
Luuletajad asetavad oma luulepärandi ringikujuliselt maha. Ringi sees asub juhtmängija – karu. Mängujuhi hüüde peale: Karu tuleb! tormavad luuletajad ummisjalu lähedalasuvasse hoonesse, kus neile serveeritakse suppi ja omaküpsetatud leiba.

Karu tegevus ei ole reglementeeritud, sest kuidas sa hakkad looma sundima.

Veel paar päeva

2010-11-28T09:11:00.000-08:00

Oeh, ei saagi aru, kas tahaks väga jooma hakata jälle.
Samas. ERR Võru punkti avamisel oli Hõrna Aare joogiga, ja pakkus järgemisi kõigile. Ma mitu korda vahetasin ringis kohta, limpsisin õunamahla ja. Lõpuks jäin ikkagi ette.
Aare väitis, et traditsioon nõuab, et kui pitsi vastu ei võta, kallatakse see sulle lihtsalt sisse. Lõpuks sain aru, et piisab kui ainult vastu võtan ja tagasi annan. Tegin ikkagi huuled kokku, aga maitset ei tundnudki. Ei teagi, kuna viimati handsalonksust ära ütlesin. Võib-olla esimest korda elus - Setu handsast vähemalt.
Vahepeal on kogunenud kaks koduveini ja kaks õlut, millest ühe pidime küll Rihoga koos ära jooma, kui ta siia trehvab.

Püüan endale siia arvuti kõrvale lahtist õllepudelit kujutada, aga kentsakas tundub. Muidu olen mõelnud küll selle Sassi avamisest. Ma olen täiesti kindel, et minu esimene peaks olema Alexander:)

Mis nii vargaelul viga

2010-11-26T19:52:00.000-08:00

Võru Teataja 27. november 1930
Varas jooksis peremehega rinnutsi kokku.
Varas ostis pärast varguse ebaõnnestumist peremehele liitri viina.
Kooraste vallas on vargused niiöelda „moest väljas“. Kuigi mõni joodik kusagil salakõrtsis vargusplaani peab, siis, nagu „jumalast juhitud“, lõpeb ikka nii, et vargus nurja läheb ja ainult ümbruskonnale tast mõni aeg rääkida saab.
Niisugune lugu juhtus ka hiljuti Kooraste vallas Kaagri asunduses.
Kohapääl tuntud „lakekrants“ H. otsustas Kaagri asuniku L. aita revideerida. Ta asuski ühel päeval L. aida ukse kallale. Seda aga märkas L. ja jooksis aida taha, kuhu ka varas tahtis peitu minna. Varga õnnetuseks juhtusid nad aga aida nurga taga rinnutsi kokku, millest mõlemad nii ehmusid, et peremehel meelest läks varast kinni võtta. Vargal läks jällegi meelest eest ära jooksta. Et H. ja L. tuttavad, siis jättis L. asjale seadusliku käigu andmata, nad leppisid varssi kokku, nii et H. ostis L-le liitri viina, mida ise tühjendada aitas.

Võru Teataja 4. detsember 1930
Ei ole see H.
Koorastest pärit Ferd. Hani palub meid teatada, et tal midagi ühist ei ole selle H-ga, kellest juttu on meie lehe 135. numbris, pealkirja all „Varas jooksis peremehega rinnutsi kokku.“

Rahareform 80 aastat tagasi

2010-11-26T19:51:00.000-08:00

Võru Teataja 27. november 1930
Rahad muutuvad jälle teistsuguseks.
Valitsus kinnitas uue rahasüsteemi.
Nagu juba varem teatatud, kinnitas vabariigi valitsus meie rahasüsteemi.
Kõige pealt muutub metallrahade nimihind. Senised 3-sendilised metallrahad kõrvaldatakse ringvoolust, nende asemele lüüakse 2-sendilised. Samuti kaovad liikvelt 25-sendilised metallrahad, mille asemele lüüakse 20-sendilised. 1-kroonilised metallrahad kavatseti varem lüüa hõbedast, nüüd on aga otsustatud selleks otstarbeks tarvitada muud metalli. 2-kroonilised vahetusrahad jäävad esialgu liikvele.
Pääle nende kavatsuste on veel teisi kavasid. Kõigepealt kavatsetakse asendada 5-margased metallrahad 5-sendistega. Kuid uue kava kohaselt tulevad uued 5-sendised metallrahad punasest metallist. Suurus võrduks praegustele 5-margastele, värv praegustele 1 sendistele.
Järgneksid 10-sendilised, mis juba valgest metallist lüüakse. Kuid uued 10-sendised metallrahad tulevad märksa väiksemad kui praegused 10-margased – uue 10 sendise suuruseks jääb praeguse 1 margase suurus. 10-sendistele järgnevad 50 sendised rahad, suuruselt praegune 10-margane.

Filmifestival

2010-11-24T11:32:00.000-08:00

Põlva Noortekonverentsil sündinud luuletus ( sellest tuleb ka laul)

2010-11-24T06:32:00.000-08:00

PÕLVAMAA LAUL

Peaks ju eluks kõlbama
Päris hästi Põlvamaa
Elu rohelisemat
Vaevalt mujalt leida saad

Roheline Põlvamaa
Igal järsul nõlval ka
Leidub palju põllumaad
Põllumees tööd teha saab

Mõnus parasvöötme kliima
Põllutöögi ajab kiima
Hernes tahab mahekeppi
Kobras aga närib leppi

Peaks ju eluks kõlbama
Päris hästi Põlvamaa
Elu rohelisemat
Vaevalt mujalt leida saad

Põlvamaal on bände häid
Kui ka metsas ringi käid
Karu tuleb vastu – uhh!
Õnneks see on Winny Puhh

Pahandusi Põlvamaal
Ei tee ükski kurikael
Meil siin leidub küllalt soid
Et uputada kõiki neid

Peaks ju eluks kõlbama
Päris hästi Põlvamaa
Elu rohelisemat
Vaevalt mujalt leida saad

November kestab

2010-11-22T13:46:00.000-08:00

Nii alkoholivaba nagu peabki olema.
5ndal oli esimene lookas laud, oli seal vist konjakit ja veini, igatahes piisavalt.
Kaks korda olen trehvanud, kus pakutakse koduveini, neid ma nuusutasin, päris head paistsid olevat.
Orissaares oli pidu vägev, tantsu lõin, keerutamine küll andis paraja kaifi, aga alkoholi verre siiski ei tekitanud.Isegi keegi palus enda poolikut õllepurki hoida. Hoidsingi, see mul tükki küljest ei võtnud. Õllel ka mitte.
Kaks NAKi Lemberaamatu esitlust läksid ka meeleolukalt, nende kahe vahepeal Pärnu bluesiklubi ja Koeru holaöö. Tantsu löödud sai kõigil neljal. Ja oli lõbusamgi kui õllepudel näpus.
Kaheksa päeva veel. Neli viimast peaksid eriti kerged tulema. Kunas ja mida ma detsembris esimesena joon, veel ei tea. See võiks ikka õlu olla:)

Ennustus aasta 1930

2010-11-19T15:34:00.001-08:00

Võru Teataja 20. november 1930
Uus maailmasõda aastal 1932.
Sõjas hävineb Saksamaa täielikult.
Hiljuti on kindral Ludendorffilt ilmunud brošüür „Maailmasõja ähvardus“, milles ta kirjutab, et uus sõda puhkeb kindlasti 1932. aastal.
Ludendorff ennustab Saksamaale ja tema liitlaste möödapääsmatut kaotust tulevases sõjas.
Saksamaaga koos võitlevat Austria, Ungari, Itaalia. Arvatavasti ühinevat nendega ka Inglismaa ja Nõukogude Vene. Teisel päeval pääle sõjakuulutust pommitatavat kõiki Kesk-Euroopa suuri linnu lennukitelt. Esimese viie nädala jooksul saksa sõjavägi ei ole lahinguvalmis ja sõda peetakse itaallaste ja prantslaste vahel. Prantslased löövat itaallasi, suruvad nad Baierist välja ja asuvad Austria maaalale. Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia sõjavägi ühinevad prantslastega. Saksamaa ümbritsetakse ja eraldatakse Itaaliast.
Vaenlaste arvuline üleolek, samuti prantslaste sõjavarustus, kuulipildurid, kahurid ja tankid jäävad selles sõjas võitjaiks.
Ludendorffi brošüür lõpeb kirjeldusega prantslaste, tšehhide ja poolakate Berliini marssimisest. Sõja lõpul hävitatavat Saksa.

Reportaazh Lindora laadast, poldki 28. oktoobril?

2010-11-07T22:57:00.000-08:00

Võru Teataja 8. november 1920
Vastseliinast
Lindora laat, mis 2. novembril endise Vana kõrtsi juures tänavu jälle ära peeti oli ilusa ilma tõtu õige rahvarikas. Laadal kaubeldi peaasjalikult karielajate, lammaste ja sigadega. Karielajad olid õige hinnas, aga lambad olid odavad, siapõrsad koguni odavad. Neid oli võimalik 400 marga eest niisugune põrsas osta, mis üle 40 naela kaalus. Ka oli õige tubliste riide ja naha kraami Võrust ja Tartust müüa toodud, et aga nende hind liiga soolane, siis ostsid ennegi need, kellel riiet ehk nahka väga hädasti tarvis, ja sellepärast oli ostjaid õige vähe. Nagu varemalt, nõnda oli ka tänavu sellel laadal õige rohkesti purjus inimesi näha, kes õhtupoolel ka mitu lahingud ära pidasid.
-aimu-

November jälle käes

2010-11-01T01:17:00.000-07:00

28. oktoober sai viimati pummeldatud, väike pisar veel ka 29. õhtul.
Oi, ma olen alkoholivaba kuud pikisilmi oodanud. Loodan, et pean vastu.

Vidijo ka stardist, mida jutus mainitud

2010-10-24T04:54:00.001-07:00

Munamäelt Võrru

2010-10-24T00:44:00.000-07:00

Jooksuhooaega läksin lõpetama seekord Võrru. Munamäe-Võru maanteejooksule. Üldse loodan tulevikus rohkem Võru jooksudest osa võtta, siiani oli mul vist ainult üks Võru-Väimela seljataga. Ehk on Tamula järv järgmine.
23. oktoober ei olnud eriti lämmi, tuuleke ka puhub, on rõske. Ei poe eriti heameelega suurtest riietest välja. Ometi otsustan rajale minekuks jätta vaid oma pikkade käistega Odlo-särgi, arvan, et see ongi suusatajatele mõeldud, järelikult peaks piisama. Võin ette öelda, et ma ei eksinud.
Küll unustasin ennast vaseliiniga määrimast ja jooksu lõpus, eriti õhtul koju jõudes, on kintsud üsna valusad, käin jalad üsna laiali. Vähem muret tegi see, et ka peapaela unustasin kotti, seda va kibedat lipsas silma ikka päris mitmel korral.
Start Munamäe alt, Muna kohviku eest, kaugeltki mitte tipust, ometi sai kohe hea hoo sisse, kuna olen ka üsnagi „mäest alla veereja“, andis selline algus ulja tempo juba ette.
Nagu ka videost näha, ei alustanud ma sugugi päris rivi lõpus. Jooksustiil tundub küll päris kentsakas, pole seda varem kõrvalt näinud. Praegu ka kõrvalt ei näinud, tegelikult tagant ikka.
Paar kolomeetrit vast asfalti, siis keeras tee metsa vahele. 5 km läksin uhke hooga, aga siis läks juba raskeks. Mitu kilomeetrit ei õnnestunud kedagi püüda, aga õnneks eesolev grupp ka ei kaugenenud. Rada oli porine, kevadel ostetud tossud said esimesed poriristsed tegelikult ju … Tõeline maastikujooks, kitsad põllu- ja metsarajad, kus teisest möödumiseks tuleb osav olla, aga ka palju jõudu raisata. Paar kilomeetrit, umbes 10.-11. km asfalt oli mõnus lõõgastus. Sain taas mitmest mööda. Aga järgmine mudakilomeeter lõi mu rütmi üsnagi sassi, äsja peaaegu kinni püütud jooksjad kadusid kus kurat eest minema. Mingist hetkest vahe stabiliseerus, aga jõuvarusid oli juba omajagu kulutatud ja taastumine raja keskel seda muidugi kõike tagasi ei andnud. Samas tulevasi maratone silmas pidades on see hea märk, et hoolimata liiga rutakast algusest päris haamrit ei tulnud.
Viimased 500 meetrit üritasin veel kedagi üllatada, aga vahe oli järgmistega vähemalt 50 meetrit ja kui mina lõpuspurdis kedagi võidan, tuleb vaid tänu sellele, et mul on jõuvarusid teistest oluliselt rohkem säilinud. Puhtas sprindis olen ma ju kõigist nõrgem. Näitasin publikule siiski ilusat lõppu, otsustasin mitte lonta-lönta lasta. Ja kui vaadata lõpuaega, siis ma jõudsin kolmele eespoololevale vaid paari-kolme sekundi kaugusele. Igatahes 1:08.17 on mõnikümmend sekundit kiirem aeg kui kaks nädalat tagasi Paide-Türi jooksul, mis oli küll 500 meetrit pikem, aga seal oli tossu haakuvus rajaga sajaprotsendiline, koguaeg asfalt, siin käis kets all ringi päris hoolega. Ja suuremate lompide eest põiklemine võis ka veel mitusada meetrit juurde tuua.
Samas, nüüd on ka neli nädalat maratonist möödas, siis oli ainult kaks. Nii et loogiline tulemus.
Nüüd järgmine jooksuvõistlus kevadel, heal juhul juba märtsi lõpus. Ehk vahepeal ka mõni suusasõit.
Ja järgmisel hooajal teen ka ühe debüüdi, millest varsti on rohkem kuulda.

Päris korralik pildireportaaž Siit ka need kaks pilti pärit.
Tulemused:

Viinamarjade müümine pole imelihtne

2010-10-18T06:44:00.000-07:00

Töörahva Elu 18. oktoober 1980
Repliik
MAHAVISATUD AEG
Viinamarjakastid majatarvete kaupluse vahekäigus meelitasid ligi hulgaliselt ostjaid. Marjad olid ilusad, suured, 1.20 rbl. kilo. Järjekord ulatus kaupluse ukseni. Et algul tundus edasiliikumine lootustandev, jäid inimesed seisma. Aga mida enam kell lähenes tööpäeva lõpule, seda aeglasemalt liikus järjekord. Inimesed, kes olid eesmärgile juba lähedal, seisid tund aega ühe koha peal. Paljud möödujad tundsid järjekorras ära oma tuttava ja võis kuulda repliike: „Võta mulle kaks kilo!“, „Mulle kilo!“ või näidati sõrmedel vastav arv. Ema kahe patsidega tüdrukuga paigutas ühe lastest rahumeeli järjekorra vahele ja läks ise eemale. Kui aga lapselt küsiti, kas tema järjekord on just siin, läks tüdruk kohe minema. Kahju, et ema ise õpetab lapsele vaheletrügimise kunsti. Eriti agarad tuttavate soovidele vastu tulema olid kaks neidu. Plastikaatkotid muudkui paljunesid nende käes. Märkustele reageerisid nad ülbete vastustega. Nende juurde seisma jäänud kõrvarõngastega neiu ei häbenenud valetada, et on algusest saadik järjekorras. Kui nad siis lõpuks kaalu juurde jõudsid, kulus üle veerand tunni nende teenindamiseks (müüjal endal tuli marjad puhastada). Pidevalt tuli teenindada kõrvalt emasid lastega, olgugi et järjekorras seisid emad, kel lapsed üle kahe tunni omapead kodus olid. Üks ema kolmeaastase poisiga seisis kannatlikult selle pika aja ära.
Õhtu aga lähenes ja koos sellega pimedus. Kell pool seitse müüja lõpetas kaalumise sest oli võimatu rohkem marju sorteerida ja raha lugeda. Tänu sellele, et leidus südametunnistuseta inimesi, jäid paljud üle kahe tunni järjekorras seisnud ootajad marjadest ilma. Aeg oli maha visatud.
MARI TAMM

Deklamatsiooni algtõed

2010-10-18T06:43:00.001-07:00

Töörahva Elu 18. oktoober 1960
Abiks deklamaatorile
KUIDAS VALIDA REPERTUAARI
/---/
Isikliku repertuaari valimist peab teostama kergematelt paladelt järk-järgul raskematele üle minnes. Algaja deklamaator ei tohiks algul valida teoseid, mis talle on ilmselt rasked, milliste kirjanduslik vorm on nõudlik ja keerukas. Raskematele teostele võib deklamaator tähelepanu pöörata üksnes siis, kui tal on olemas juba suur praktika ja vastavad kogemused. Suurte ja tundeküllaste palade haaramine võib kogemusteta ja eelteadmisteta deklamaatori viia võltspaatoseni ja häälega ilutsemisse. Ei tohi unustada, et deklamaator on ikkagi ainult jutustaja, mitte näitleja. On näiteks mõttetu algajal deklamaatoril hakata õppima katkendeid „Kalevipojast“, olgugi et see on tervitatav nähe seoses eeloleva eepose sajanda aastapäevaga. See ülesanne jäägu neile, kel on enam kogemusi. Tihti kipuvad algajad deklamaatorid jõudu katsuma M. Gorki „Tormikotkaga“, Fr. Tuglase „Merega“ või Majakovski loominguga. Võib päris kindlalt ette öelda, et algaja puhul need katsed täielikult ebaõnnestuvad. Esialgse repertuaari peaks koostama J. Liivi, A. Haava, J. Kaidla jt. lihtsate ja südamlike värssidega.
/---/
R. ADELMANN

See juba kahekümne aasta pärast:)

2010-10-12T00:43:00.001-07:00

Võru Teataja 14. oktoober 1930
Aastal 2030.
Kuidas elavad inimesed 100 a. pärast.
Mis sünniks saja aasta pärast ja missugune oleks elu, seda võiks ennustada, kui oleks teada tehnika seisukord 2030. aastal. Missuguseks kujuneb seisukord saja aasta pärast, sed kirjeldab oma raamatus „2030. aastal“ lord Birkenhead.
Toiduained valmistatakse teaduslisel teel, s.t ei ole enam vaja põllu- ega loomapidamist, vaid kõik toiduained valmistatakse vabrikutes ja laboratooriumides, ühendades mitmesugusied keemilisi aineid. Toiduainete mitmekesisus on sealjuures eriti suur. Põllumajandus hävineb, sest tööstuslisel teel saadud toiduained on maitsevamad ja odavamad. 2030. a. on suhkur, leib ja puuvili odavam, kui praegu vesi.
Ühendusabinõud liiguvad õhus 2000 km. kiirusega.
Meeldivaks saavutuseks on ka mustuse ja müra likvideerimine. Sütega kütmine lõpeb. Linnades ei ole enam suitsu. Vabrikud ja töökojad on saja aasta pärast sama puhtad, kui praegused sanatooriumid. Kõige suuremad masinad liiguvad ja töötavad mürata. Inimese töö on erakordselt kerge ja nõuab vähe ajakulu. Saja aasta pärast tuleb igal inimesel töötada võib olla kahe nädala tagant kord.
Säärased on lord Birkenheadi utoopilised mõtted tehnika saavutustest lähema sajandi jooksul. Praegu töötab kool endises mõisa härrastemajas, mille vald rentis endise mõisniku leselt. Laupäeval viibisid kohapeal koolimajaga tutvumas koolivalitsuse juhataja A. Vainola ja koolinõunik E. Muuga. Koolimaja sisemusega jäid vaatajad kõigiti rahule. Hoone on koolimajaks kõigiti soodne ja korralik.

Konkreetne vastus!

2010-10-12T00:40:00.001-07:00

Võru Teataja 13. oktoober 1920
Kirjavastused
Diana. Naabri kurjast koerast saate jagu koduste abinõudega, s.o. teatage politseile. Ajalehe ruumi selleks raisata ei saa.

NAK nakatab kunstiga!!!

2010-10-08T06:31:00.000-07:00

Näituse avamine 14. oktoobril kell 17

Minu esirea pildid Paide-Türi jooksult

2010-10-04T21:39:00.000-07:00

Päris uhke, minu kõrval kogu naiste esikolmik
21 Jekaterina Patjuk - läbi aegade kõige parim naiste jooks!!
27 Laura Suur
25 Evelin Kärner
Suur aitüma piltide eest Kaisa Vunderile!!

Paide-Türi rahvajooks 308. koht

2010-10-04T00:06:00.001-07:00

Paidesse sõitsime Tartust viiese ekipaaži, ehk autotäie jooksurahvaga. Oli aega piisavalt kohapeal valmistuda, tegime pilte, jutustasime, see oleks peaaegu saatuslikuks saanud, sest järsku oli kel juba päris palju. Aga ehk oli isegi hea, ei olnud liigset stardieelset küpsemist.Otsust, kas joosta pikkade või lühikeste pükstega, ei olnud raske langetada. Ilm oli ilus ja soe, tõsist tuultki mitte.
Stardinumber oli mul 20, mis paiskas mu taas esiritta, ilmselt see number oli mulle antud teenete eest luulemaastikul (ei, see polnud juhus, eelmine kord olin ka esireas). Pilti sellest ei jäänud kusagil silma, Järva Teatajas on küll artikkel mu finišist. http://www.jt.ee/?id=321424
Muidugi tuhisesid stardis sajad inimesed must mööda, aga päris kõiki ei tahtnud ka lasta, lasin aga kohe küllalt julge tempo peale. Südames oli kõhklus küll, et kaugele ma nii jõuan, aga samas tegin ka päris jõulisi vahespurte, et eesolev grupp kinni püüda ja siis nende sabas püsida. Julge jooks, aga kuskil 5-6 km peal (kogupikkus umbes 13,5 km) tundsin, et samm on siiski juba raske. Lasin rahulikult paarkümmend taganttulijat mööda, ja 6,5 km peal oli põhjust peatuda ja juua mõni topsitäis vett, oli ka tegelikult mitu tundi viimasest veejoomisest mööda läinud. Ees paistis Kirna tõus, kuulsin üllatunud arutelusid: siit me peame nüüd üles jooksma. Mind see ei hirmutanud, tean väga hästi, mis on sellistest tõusudest ja ka konkreetselt sellest tõusust üles joosta. Mõnusa, aga ka mitte aega viitva sammuga, sain kahe kuti sabas mäkke üles ja lasin sama rütmiga edasi, libisesin neist ette ja vist nad hakkasid must maha jääma, ega tea muidugi. Aga ega neid hirmus palju ei olnud, kes pärast veel minust mööda läksid, ise hakkasin aegapidi neid püüdma. Paar möödujat oli, neil aga võtsin kohe sabast kinni, kui aga 3 km enne lõppu tuli veel joogipunkt, mõtlesin, et kas on mõtet peatuda, tegin vist mingi vahepealse otsuse, et poolkäigu pealt viskasin lonksu vett endale sisse, rütmi lõi see ilmselt rohkem sassi, kui korralikult korraks seisma jäädes oleks läinud.
Jõudsin ikka kahele tempotegijale järgi, ühest läksin möödagi, teist ka püüdsin, aga ligemale enam ei jõudnud, siis hakkas see vahe suuremaks minema ja viimasel kilomeetril ikka mõned veel möödusid minust. Hetkeks tuli mulle tunne, et ma olen niigi tänase jooksuga rahul, aga siis sundisin ennast veel pingutama, ei ole mõtet võidetut niisama ära anda. Pealegi võib liiga lõdvaks lastes hoopis kehvaks jääda. Ühte meest jõudsin veel staadioniringil jälitada, aga ta üle õla ikka kontrollis mind aeg-ajalt ja nägi ära, et ma veel spurdin ja pani juurde. Vaatasin siis juba ise selja taha, järgmistega oli niipalju vahet küll, et sain lubada endale selg ees lõpujoone ületamist.
1:08.37 oli viimaste aastate selgelt parim aeg, kolm-neli minutit kiirem. Aga see võis olla ka tänu tõeliselt kuldsele ilmale. Maratonist on kaks nädalat möödas, see ei ole veel piisav taastumisaeg, aga ka mitte nii väike vahe, et selle taha nii väga pugeda saaks.
308. koht, paar minutit kiirem aeg oleks viinud finišiprotokolli ülemise poole sisse, seda võiks aasta pärast üritada, arenguruumi siiski sellest seisust peaks olema veel.
Rekord on mul vist 1:00.18, aasta oli siis 2004. Kui ma sellele vaid 40 sekundit kilomeetrile kaotasin, ega seegi väga jube tundu. Tookord ütlesin, et ei ole ajaga rahul, tahtsin alla tunni saada.

PS Pildi eest aitüma Järva Teatajale!!

Täna 30 aastat tagasi oli Kauksi Ülle luuletus Võru lehes

2010-09-26T23:27:00.000-07:00

mul on üks katkend üles kirjutatud, ma ei teagi, kas see on terve luuletus, või osa sellest

Töörahva Elu 27. september 1980
Ülle Kauksi – Võru 1. Kk. XI a kl. õpilase luulevihikust

/--/
Sina murdsid lille
sina piinasid kassi
sina lasksid naftat merre
sina ei loe „Eesti Loodust“
sina korjad jõhvikaid enne
lubatud tähtaega

Spartathlon!! (parandatud)

2010-09-25T16:18:00.000-07:00

Sel nädalavahetusel joosti Spartathlon.
Lõpptulemused.
Spartathlonil joostakse 246 km Ateenast Spartasse, võitjal kulus pisut üle 23 tunni selleks.
Lõpetasid ka isa ja tütar Peeter ja Heleen Vennikas, 100.-101. koha peal, neil läks 35 tundi. Lõpuspurt oli neil võimas, viimase 20 km-ga 20 kohta kõrgemale.
Maratonijooksjana ma ei suuda seda ette kujutada, et maratoni võiks järjest 6 korda joosta. Kõnelemata, et sellel Kreeka ultraultra jooksul on ka päris korralikult mägironimist kuuldavasti.

Joel Lindpere personaalküsimus

2010-09-23T04:08:00.000-07:00

Muidugi kihvatas ka mul, et mees ei ole Eesti koondise eest mängimisest huvitatud. Põhjendused olid ebamäärased: ma võtsin vastu selle otsuse.
See taust jääb segaseks, kas on klubiga selline leping vms?
Aga loogiline tundub, et kuivõrd jalgpall on meeskonnamäng, siis Lindpere sobib NY meeskonna mänguskeemi paremini, kui Eesti koondisse. Meil on praegu koondises küllalt toimiv süsteem, et Lindpere sekkumine võiks hoopis segadust tekitada.

Päris kummaline uudis

2010-09-22T20:00:00.000-07:00

Võru Teataja 23. september 1930
„Kümnetuhandeline preili“.
Hiljuti pummeldas üks Räpina valla suurnik ühes kohalikus väikekõrtsis. Olles hää auru all, tahtis ta kõrtsmiku „preilile“ külge lüüa. Daam oli aga kallis. Nõudis 10.000. Et mehel nii palju sularaha käepärast ei olnud, tehti veksel. Kui daam veksli kätte sai, ei teinud ta asjast enam väljagi, vaid soovitas enese asemel ühte vanemat. Mees sellega ei leppinud, kuid parata polnud ka midagi, sest daam laskis jalga ilma vekslit tagasi andmata.
Ja, Räpinas juhtub mõndagi romantilist!

Homme Krooksus

2010-09-22T09:43:00.000-07:00

Neljapäeva õhtul tuleb Krooksus mingine jämm, ei tea veel, mis välja tuleb, aga igal kohaletulnul on võimalus seda kujundada.

ERITI SEIKLUSRIKAS MARATON

2010-09-19T18:07:00.000-07:00

Lootus sel aastal veel üks ilus maraton joosta sai tugeva hoobi nädala alguses, kui mingi tõbi tuli külge. Ei nohu, ei köha, ei peavalu, vist isegi mitte palavikku, ainult hingamisteed krabisesid ja üldiselt nõrk oli olla. Esmaspäeval-teisipäeval tuli veel kõvasti füüsilist tööd teha, jooksmas ei käinud, lootsin, et nii on rohkem lootust ära paraneda, jõin hoolega teed, sõin sibulat, määrisin vietnami salviga, tegin kapsalehe ravi. Midagi läks paremuse poole küll, aga päris hea ikka ei olnud. Reedel juhtisin võrus Bernard Kangro konverentsi, jõudsin päris kenasti, aga õhtuks oli see nõrkus tagasi. Veel kõva ravikuur.
Laupäeva hommikul hakkasin Valmierra sõitma, sest samal õhtul oli nagu selleks puhuks säetud, Luulesõidu etteaste, kus fs ja Triin Soomets Eestist ja veel läti ja soome luuletajad.
Häälega jõudsin Valka, kust kõndisin Valka ja läksin bussi peale. Valmieras veel vaatasin, et kohe-kohe on algamas Läti karikavõistluste mäng jalgpallis Valmiera-Kuldiga, mis kõlas väga atraktiivselt. Aga see oleks luuleetendusele selga sõitnud, pealegi kibrutas vihma, pealegi ei olnud mu tervis ikka veel endiselt kuigi hea. Luulesõidul lugesin ka ise luuletusi, teistega pidutsema ei läinud, kuna nad läksid kuhugi Valmierast välja, aga ma pidin hommikul jooksu stardis olema.
Võtsin veel õhtul paarsada grammi Riia palsamit ära ja sõin küüslauku. Hommikul oli üks nädala paremaid ärkamisi, aga kui olin natuke ringi tuuseldanud, andi haigus jälle tunda ja hingamistee polnud ikka veel korraliku katte all. Võtsin igaks juhuks veel klõmaka Riia palsamit.
Otsustasin, et jooksen ühe ringi vähemalt ja kui siis ikka hing väga kinni on, jätan pooleli. Stardipaigas sain kokku Kaareli ja Toivoga, kellega me omaette Valmieras-käimise tiimi moodustame. Kõik asjad aetud, segadust tekitas kusjuures, et kiip oli ilma punase aluseta, aga Kaarlil oli alus varasemast olemas, ma panin lihtsalt paelad kiibi aukudest läbi, nii vist oligi mõeldud.
Eelmisel päeval oli Valmieras olnud väga vahelduv ilm – päike ja vihm vaheldumisi. Sama jätkus ja umbes veerand tundi enne starti viskas korralikku sahmaka vihma. Läksime kaubamajja varju, seal oli kell olema sja Toivol käe peal ka. Kui kuskil viis minutit jäi stardini – ohoo rõõmu, oligi juba vihm üle läinud. Hakkame siis starti minema, vaatan, et Kaarel ja Toivo lähevad lausa jooksuga, aga starti ei olegi seal, kus ta minu teada pidi olema. Ahsoo, start on varem välja lastud. Egas midagi, hakkame jooksma, stardikell on tiksunud 1.20, kui stardijoone ületame. Alustan muidugi aeglaselt, ei hakka Kaarlit ja Toivot püüdma, aga Toivo ootab mind ise järgi. Oleks ülekohtune jätta mainimata, et nii Kaarel kui Toivo on nädal aega tagasi ka Tallinnas tubli maratoni teinud.
Kaarel läheb oma teed, näeme, et varsti on ta järgmise grupi kinni püüdnud. Meie Toivoga arutame õige tempo üle ja kumb peaks seda dikteerima, et see paras oleks. Jooksen lõdvalt, aga kindlasti mitte enda kohta aeglaselt. Nopime ükshaaval eesjooksjaid.
Mis tegelikult mind nii väga ei rõõmusta, et tõuse on mõnevõrra madalamaks lihvitud, rada läheb mõnevõrra teist kaudu. Ka edasi-tagasi lõik, mis läks Gauja.äärde välja, on maha lõigatud, kõige looduslikum osa rajast. Aga lõik, kus on tagasipööre, tänu millele näeb endast kõvemaid endale vastu jooksmas ja seejärel neid, kes sinust maha on jäänud, see lõik on teises linna otsas. Ja kui oleme sinna jõudnud, tabaad meid esimene paduvihm. Jalad saavad üsna ruttu märjaks, ka igalt poolt mujalt, aga Silja spordist saadud Odlo (vist suusa-) särk on mõnus ja kuivab ruttu. Arvan, et kasutan edaspidigi teda jooksmisriietusena. Ja ette rutates võib öelda, et ei hõõrunud üllatuslikult ära ei kintse, ega rinnanibusid ega ka jalgu mitte. Kasutasin vaseliini muidugi ka, aga ega seegi alati lõpuni välja ei aita. Plaastreid seekord ei kasutanudki.
Esimene ring saab läbi ajaga umbes 1:08. Kui keskmist kilomeetrit arvestada, on küll kiirem algus kui eelmisel aastal. Ajah, see on ka muutus, et ring on niivõrd pikem, et eelmise aasta viie ringi asemel on 4 ringi. Mis tundub seekord isegi psühholoogiliselt lihtsam, kahju ainult, et otseseid paralleele eelmise aastaga on raskem tõmmata.
Selgelt rõõmustab, et pärast esimest ringi ei ole mingit põhjust kõrvale tõmmata. Jätkame, vahepeal kena päikese käes, aga siis taas külm dušš. Kas tõesti mõni jooksjatest on nii kõvasti pattu teinud? Jalad on rasked ja märjad, muret teeb, et põlveõndla lihased jäävad juba valusaks. Muidu on toonuis maru hea, tundub, et haigus oligi sellepärast, et ma üldse jooksmas ei käinud tervelt kümme päeva.
Teine ring läheb samas taktis, tegelikult ikka kiiremini, kell näitab 2:15, kui kolmandale ringile asume. Üks suur võit on see, et võitjate käest kahte ringi ei ole sisse saanud.
Kolmandal ringil, endiselt Toivoga ühes rütmis, arutame, kas need, kes meist mööda lähevad, on juba neljandal ringil olijad. Enamasti tundub see nii olevat. Ise läheme ka ikka mõnest mööda. Edasi-tagasi lõigul näeme Kaarlit, kellega oleme vahet hoopiski vähendanud, kuigi olime arvanud, et saame ikka ringiga sisse. Toivo kipub nagu pisut maha jääma vahepeal, aga alati tõuseb taas kõrvale ja jätkame ühes rütmis. Finišikell on vahepeal nulli läinud, nii et võrdlusmoment puudub, kuidas vahepeal läinud on. Ja endiselt veel jõudu on, kolmanda ringi üsna alguses rebin pisut Toivost ette, aga on kuulda, et ega ta kaugele ei jää. Kui jääb veel 6 km lõpuni, hakkavad tulema raskused. Hoian rütmi ja kuigi lähen vaevaliselt edasi, saan ka selle lõigu peal mõnest mööda, kes on käimise peale üle läinud ja mulle valmis sappa võtma ei ole. Kaarel on veel lähemale tulnud, aga on ka selge, et ega vahet vähendada enam ei õnnestu, see läheb lõpukilomeetritega tõenäoliselt jälle suuremaks. Pisut peale pöörangut jookseb ka Toivo vastu, ta ei ole kuhugi kaugele jäänud, ja see teadmine sunnib ka mitte kõndimise peale üle minema.
2 km enne lõppu on joogipunkt, kuigi tunnen, et jooki vaja ei oleks (selleks ajaks on laudadele jäänud ainult vett), siiski peatun ja joon. Samm on nii raske, et tahab hetkelist peatumist. Ajah, viimasel ringil loobusin banaani söömisest, tundsin, et mõõt on täis. Siiski hakkas ringi keskel sees nii keerama, et mingil hetkel tundus, et ropsi mahapanek on ainult aja küsimus, seda siiski ei juhtu.
Viimane pöörang tublile tõusule, aga sealt jääb ka vaid mõnisada meetrit lõpuni. Näen, et tagant tulija on turvaliselt kaugel, saan aru, et ta eriliseks kiirenduseks ilmselt enam võimeline ei ole, viimast tõusu naudin, kuigi ega ta nüüd kergelt küll ei tule. Siis veel 200 m siledat maad, teen lihtsalt suurest rõõmust veel ühe mõõduka kiirenduse ja ongi finiš. Vist kõige magusam finiš, mis mul maratonidel on olnud.
Aja peale ei mõtle, kui lõpuks oleme riideid vahetama jõudnud, vaatan kella, stardist on kulunud 4:45. Et finišist on ka aega mööda, on isegi lootust, et tuleb alla 4:30. See lootus väheneb, kui meenub, et start läks ikka 5 minutit varem minema. Samas mu kell on paar minutit ette.
Igatahes Mulgi maratoniga enam vähem samasse kanti aeg, kas tuleb hooaja isiklik rekord, see põnevus on õhus. Üks isiklik rekord sündis selle finišiga aga niigi. Esimest korda elus lõpetasin aasta jooksul kaks maratoni. Kui suured on võimalused järgmisel aastal alla 4 joosta, mis ma enda eesmärgiks olen seadnud, on praegu raske ütelda. Võimatu ei tohiks küll olla.
Aga põnevust oli veelgi. Riiete vahetamisel selgub, et Toivo on autovõtme kaotanud. Tõenäoliselt riietega koos välja tõmmanud. Küsime riiete kätteandjate juurest, ei teata midagi. Läheme registratuuritelgi juurde, kui ma enda kangete jalgadega järele jõuan, näen kohe Toivo näost, et õnnelik lahendus sellele murele on saabunud.
Käime veel kaubanduskeskuses, muide on natuke kurb, et eelmise aasta lõbus nö eestikeelne silt Nägm Nagemiseni on asendatud korrektse Kohtumiseni! sildiga.
Iga istumine ja püstitõusmine on vaevaline, tundub, et just seekord on jalad eriti läbi omadega. Samas, kui otsustan Valga bussijaamas oodates natuke ennast venitada, on järgmine püstitõusmine hoopis võimalikum.
Järgmine jooks on ilmselt kahe nädala pärast Paidest Türile. Kõigest 13-14 km ringis

Kaver feisspukist

2010-09-16T07:47:00.000-07:00

kuule väike my
see on sinu süü
et meil lapsed kõik moraalselt
laostunud on nüüd

sulle väike my
ma kanepit ei müü
rohkem sest sa niigi oled
täitsa tüdütüü

sulle tahan öelda ma
ikka veel ja veel ja veel
et ei muumi troll
ega kopli tramm
kumbki ei tee peatust sadamas

Kaks vana uudist

2010-09-15T22:37:00.000-07:00

Võru Teataja 16. september 1930
Orava tantsukeerises.
Kui vallavanema jalg on kerge…
Juba enam kui nädalapäevad kestavad Oraval tantsukursused, mis toimuvad tantsuõpetaja Narbuti juhatusel. Tantsukursusest võtavad osa kõik silmapaistvamad valla tegelased. Kursusest võtavad osa ka vallavanem ja vallasekretär.

Töörahva Elu 16. september 1950
„Suitsetamise ruum“
Suitsetamise ruume on olemas kahesuguseid. On ruumid, milles suitsetatakse kalu, sinke ja muid toiduprodukte. On aga ka ruume , millised on ette nähtud suitsetamiseks inimestele, see tähendab – suitsetajate ruum.
Kinoteatris „Mars“ on aga targalt ühendatud mõlemad ruumid ühiseks kambriks, kus saab nii üht kui teist toimingut teostada. Esimene mulje, mis sellesse ruumi astudes jääb, on vastu nägu paiskuv tihe suitsupilv. Sel ajal kui kodanik võtab taskust suitsukarbi ja tegeleb suitsu süütamisega – siis kui ta pole mitte just singiks suitsetatud – on tal vähemalt suitsu isu tükiks ajaks kadunud ja kattes käega suitsust kibelevaid silmi otsib ta meeleheitlikult ukseava.
Et antud olukorra põhjust taibata, pole vaja mingit erilist tarkust, kui vaid meenutada, et pliitidel, ahjudel ja teistel suitsutekitajatel on olemas vastav äratõmme korstna näol. Millegipärast on aga kino „Marsi“ ehitajad unustanud suitsetamisruumile ventilaatori muretsemata, lootes et kodanikud-suitsetajad suitsu oma kopsudega ruumist nagunii välja tassivad, nagu kilplased kotiga valgust tassisid.
See ebanormaalne olukord tuleks aga kino direktsioonil likvideerida veel enne talveperioodi.
P. Külm

OLeks tahtnud medalit ka saada!!

2010-09-10T01:24:00.000-07:00

Aksel Kersna mälestusvõistlus eile Antslas. Õpetaja Külli Sisask avas selle, lugedes ette mälestusi Aksel Kersnast, sealt jooksis punase niidina läbi, et treenerina Aksel ei kasvatanud enda hoolealustest mitte lihtsalt sportlasi, vaid üldisemalt inimesi.
Ja oligi võistlus täis toredaid inimesi. Kuivõrd olen nüüd juba 36, võistlesin veteranide vanuseklassis, see siis üks vanuseklass, 35-500, või mis iganes. Paistis, et veterane väga palju ei ole võistlemas ja mitmed neist ei märkinud ka 1500 meetrit osavõtulehe peale. Et lootus auhinnalist kohta saada päris suur. Ise panin kirja lisaks 1500 meetrile veel oda ja ketta. Aga starter käis nii kaua peale, et mul ei jäänud muud üle, kui ka 100 m starti minna. Pealegi, kui kirja panin, oli seal vaid üks võistleja. Aga siis kui kirja panin, võttis must eeskuju ka sõber Vampula Oper, kes ka võttis vaevaks ikkagi Võrust kohale sõita. Sest meid oli peale seda ikkagi täpselt kolm. Tuleb mainida, et me Operiga tahtsime ennast 1500 jaoks hoida, et üldse mitte liiga palju pingutada 100 m peal. Aga viimasel hetkel tekkis võistlusnimekirja Vallo, kes täpselt 1975 sündinud, aga paistis, et ei kavatsenud alguses võistlustest osa võtta. Nii saigi selgeks, et me peame Operiga pronksi peale võitlema. Starti võtsin üsna kergelt, aga nii kui minema sain, oli selge, et ma pean Operit püüdma. Oper hakkas ligema tulema, aga ütleme nii et sentimeeterhaaval. Niipalju järgi jõudsin, et oleks saanud särgist kinni haarata, aga see oli ka kõik. Juulikuus võitsin Operit 100 m jooksus, olime siis erinevates jooksudes. Muide, ka mina sain parema aja kui suvel, oma 0,3 sekundi jagu, aga Oper oli lihtsalt super.
Odaviskes ja kettaheites olin samuti viimane, odaga oli nii, et minumeelest mul proovikatsed tulid hoopis paremad välja. Aga tegelikult, enne juulikuist Kala viievõistlust oleks 19 meetrine tulemus olnud mu isiklik rekord. Aga enam ma alla 20 meetrisega rahule ei jää.
Seevastu suutsin 20.70 kettaheites, varem oli mu rekord olnud 15.69. Väga hea, et kettas ei olnud rohkem kui 6 meest, sest pääsesin finaalkatsetele ja 20 meetrit tuli ilmselt alles 6. voorus täis. Tegin muide 6 katset järjest, sest miskipärast magasin võistluse alguse maha. Ahjaa, pärastkuulsin Üllari käest, et olin ikka üsna valesti heitnud, ei saanud tema juhtnöörides päris detailideni aru. Üllar Salumets, kes olnud kehalise kasvatuse õpetaja ja praegu Urvaste kirikuõpetaja, 30 aastat tagasi võis tema nime leida Võru rajoonis oma vanuseklassis kõigi heitealade esirealt. Tänu Üllarile olen ka odas praegu 20 meetri mees:)
Ajah, enne ketast oli veel ka 1500 meetrit. Sealgi tabas mind ebaõnn, sest lisaks kolmele veteranile, kes me kirjas olime, tuli vahepeal veel seltskond võrukaid, kes tahtsid enne pühapäevast maratoni ennast ilmselt lahti joosta. Ja neile polnud mul midagi eriti vastu panna. Operile ei suutnud ennast alguses sappa haakida, aga hoidsin sellist 10-15 meetrist vahet, 900 meetrit enne lõppu kiirendasin tublisti, aga Oper eriti lähemale ei tulnud, kui üldse, pingutasin veel rohkem, aga 500 meetrit enne lõppu hakkas jaks otsa saama ja Oper hoopis kaugemale libisema. Lõpuks oli vahe enam-vähem terve lõpusirge:)
Tegelikult oli suurem pettumus see, et aeg oli paar sekundit nõrgem, kui Kala viievõistlusel juulis. Mõtlesin, et sellest halvemini enam ei saa. Ma ei tea, kui suur osa oli sellel, et hommikul oli kurk pisut karedavõitu ja ka päeval andis tunda.
Aga et ma ehk väga kehvas vormis ei ole, näitas see, et jõudsin pärast võistlust staadionil mitu kiiret ringi teha. Tundub nagu oleks mingi 1500 m kramp mul sees, või siis lihtsalt, et ma ei tohiks nii kiiresti alustada, aga 1500 meetris on mõttetu alguses lonkida. Eriti kui on tahtmine Operit edestada. Aga selge see, et kui ma saan Valmiera maratonil järgmise nädala lõpus korraliku tulemuse, siis on kõik korras.
Ma küll sain kõige rohkem medaleid näppida, sest kui mul parasjagu vaba aega oli, panin võistlejatele medaleid kaela. Muide ka meesveteranide 1500 m jooksu parematele. Ilusad medalid olid küll.
See, et igal alal viimaseks jäin, näitab eelkõige seda, et konkurents oli kõva. Aga igal juhul tasus see õhustik, selle kogemine, staadionile tulekut. Selgusetuks jäi, miks ei ole veel Antsla staadionil korralikku katet jooksurajal, staadionil, mille ehitamise taga on eelkõige Aksel Kersna lobitöö, staadionil, kust sai tuule tiibadesse maailmameister Andrus Värnik. Ehk sellepärast, et pole veel 100 protsenti selge, kas kaasaegne staadion peaks tulema sama koha peale või koolimajale ligemale.

Päikest ja tuuli

2010-09-08T21:53:00.000-07:00

Kaia Kanepi võidupäike loojus selleks korraks, aga suur aitüma talle nii toreda turniiri eest.
Paistab, et eile Zvonareva vastu oli väsimus enda töö juba ära teinud, kuigi, tõsi küll, tuul takistas täpselt löömist. Samas Jankovici vastu kaks mängu tagasi oli ka tuul, mis aga rohkem vastast segas. Eks ta tegelikult nii ongi, et kui väsimus kipub liigab tegema, häirivad pisiasjad rohkem.
Mäletan Riia maratoni, kus ma ise olin täitsa läbi ja läksin väga närvi, et tagaotsas jooksjatele, seega ka mulle, jõujooki ei jätkunud, pidin leppima veega. Tegelikult täiesti bullshit, olen võimeline paarkümmend kilti ka ilma joomata ära jooksma ... kui vorm on hea ja jõudu jätkub.
Arvan, et mitte ainult spordis, vaid ka igapäevaelus, kus tuleb väsimust sama tihti ette kui spordis, toimib samamoodi. Oled väsinud ja hakkad pisiasjade kallal norima, sest need näivad sel hetkel tõeliselt suured asjad. Pärast pead vabandama, mis on üsnagi tüütu tegevus.

Loosung 60 aastat tagasi

2010-09-08T21:50:00.000-07:00

Kolhoosi Elu 9. september 1950
TANKISTIDE PÄEV – ÜLDRAHVALIK PIDUPÄEV

Väike võistlus eesti jalgpallimeeskonna ja - naiskonna vahel

2010-09-02T05:06:00.000-07:00

Kuivõrd meeskonnal on kaks sama riiki vastas, kes just naiskonnal EM-valiktsüklis olid, võib huvi pärast võrrelda.

Naiskonna tulemused:
Eesti-Serbia 1:0
Eesti- Põhja-Iirimaa 2:1
Serbia - Eesti 4:0
Põhja-iirimaa - Eesti 3:0

Võrdluseks võib võtta ka 10 punkti 10 mängust ja 4. koht 6 hulgas.

Väravate vahet võrdlema ei hakka, sest grupis olid Island ja Prantsusmaa teistest nii palju üle, et võitsid ülejäänud nelja väravate vahega 80-0 (16 mängu siis). Paraku neist tervelt 35 löödi eestlaste võrku, Prantsusmaal oli väravate vahe 50-0. Eestil 7-44.

Meeskonnal ikka vast nii hullusti ei lähe, loodetavasti ei löödagi meile pelju üle 10 värava.

Mõnusa vahepalana meeste C-alagrupi seis.

September algab kohe

2010-08-30T22:54:00.000-07:00

Aga siin ma ei taha üldse peatuda sellel, et lapsed kooli ja lasteaeda lähevad. Kuigi elurütm muutub päris oluliselt. Ja varajase magamamineku harjutamine eile õhtul jäi ainult sõnakõlksuks.

Aga vähem kui 24 tundi enne septembri algust lõpetasin Peeter Helme raamatu "September" lugemise. Sest lihtsalt ei suutnud enam käest panna, asi läks ootamatult hulluks kätte.

Olin lugenud häid ja huvitekitavaid hinnanguid selle raamatu kohta ja üleüldse ei pidanud pettuma.

Üldiselt on raske selle raamatu põhjal väita, et kontorielu on nüri ja ebahuvitav. Aga kuivõrd peategelane absoluutselt ei tea, mida (ja keda) ta tahab, siis lähen bii, et mida põnevamaks läheb, seda rohkem ummikusse ta satub. Ma isegi liigitaksin selle nurkapidi õuduskirjanduse alla. Olen näinud mitut õudukat, kus õnnelikule lõpule, pääsemisele, järgneb tõdemus, et mitte miski ei ole lõppenud.

Ütelda, et loos on armastuskolmnurk, on väga lihtsustatult öeldud. Seda võib kujutada pigem viisnurgana, sellise risti-rästi joonistatuna, selline, mida ma lapsepõlves sugugi ei osanud teha.

Tegelikult ma arvan, et kindlasti on olemas ka inimesed, kes naudivad kontoiritööd, mingitest paberitest läbi närimist jms. Võib-olla ma isegi ...

Aga selle loo peategelane - talle ei meeldi küll mitte miski. Ei tema töö, ülemus, ega töökaaslased naised, kellega ta ometigi hoolega flirdib, paraku mitmega ...
Elu on tal põnev, aga kindlasti on ka sõjas, lahingus põnev, kuigi seal on niisama passimist rohkemgi kui kontoris ehk.

1930 - siga pesti bensiiniga!

2010-08-30T02:37:00.000-07:00

Elu 30. august 1930
Siga süütas Aleksandris hooned.
Omapärane tulekahju Raiste küla sepal.
Neljapäeva õhtupoolikul põles Aleksandri vallas, Raiste küla sepal, Gustav Palo päralt olev ühe katuse all elumaja ja küün maani maha. Põlevast majast suudeti kraam välja päästa. Omaniku kahju ligi 2000 kr.
Gustav Palol oli siga juba pikemat aega haige ja haavades ning teda pesti tihti bensiiniga. Ka neljapäeva õhtul pesi Palo jällegi haiget looma. Kui ta sea bensiiniga üle kallas, süütas ta välgumihkliga suitsu põlema. Bensiiniga ülekallatud loom plahvatas aga põlema ja jooksis suurtes valudes üleni tulest leegitsedes heinaküüni, kus rohkesti õlgi ja heinu asus. Need süttisid põlema ja süütasid hoone. Leegitsev loom pääsis siiski eluga.
Et hoone üks ots alguses põlema läks, suudeti eluruumidest kõik kraam välja tuua, seni kui tuli ka sinna jõudis.

Kartulivõtmise juures tuli tõdeda ...

2010-08-29T12:42:00.001-07:00

... et kuhu ikka sitta ei saanud, sealt polnud ka mitte sittagi võtta.

President kuulutas välja Sõnause

2010-08-23T16:43:00.000-07:00

President ehk meie riigivanem kutsub üles uusi eestikeelseid sõnu leidma.
Sellest teavitamiseks on loodud maailmavõrgu lehekülg, nii on just kirjas, et maailmavõrgu lehekülg, iseenesest saaks kasutada siin lihtsalt väljendit "võrgukülg", samas "võrk" iseseisvana ei saa internetti tähendada. Kui mingisse konteksti panna, siis jällegi saab. Otsin võrgust infot. Panin pildid võrku üles. Kui ütelda "püüan kalu võrguga", ei teki taas kahtlust, et seekord internetist juttu oleks. Lähen võrku mängima - siin on aga juba kahemõttelisus.

Oeh! Igatahes kutsun üles võistlusest osa võtma. Ja neid võistlusi võiks küllap veelgi olla. On ka siin olnud vist, aga ma ei ole eriti kuulnud, et enesetaputerroristi sõna oleks välja vahetunud nt põuepommari vastu.

Nagu näete, käisin ka presidendi vastuvõtul roosiaias eila

2010-08-20T21:22:00.000-07:00

Allikas:
http://pilt.delfi.ee/picture/9996775/

Võru linna päevad 1930

2010-08-20T21:19:00.000-07:00

Võru Teataja 21. august 1930
Pool-alasti poisid pargis.
Teisipäeva õhtul, umbes kl. 11-12 vahel, said poisikese-ohtu noormehed, kelledel paljudel veel kukeaabitsa ja tahvliga tegemist, pargis rumala teoga toime. Nimelt olid noormehed hääks arvanud püksid jalast maha võtta ja aluspükste väel mööda parki jooksma hakata, karjuma, laulma jne. See alastikeha kultuurile silmade tegemine mõjus aga teiste pargis olejate pääle nii, et nad minema läksid.
Ka varem on see kolmeteistkümne liikmeline kamp mitmesuguste kasvatamata tegudega toime saanud. Kas või näiteks kaunis sageli „Kandles“ vilistamised jne. ettekannete ajal.
Oleks küll aeg, et pooleldi täiskasvanud noorurid ise mõistuse pähe võtaks ja aru saaks, mis lubatud, mis mitte.
Plikade laulukoor.
Samal õhtul oli parki kogunenud kümmekond kurameerimishimulist plikat – linnast ja linna lähemast ümbrusest, kes ühe meessoost jüngri juhatusel opereti-katkendeid jorutasid.

Tore lause 110 aasta tagant

2010-08-15T08:25:00.001-07:00

Olevik 15. august 1900
Sõnumed.
Valitsus. Kord. Kohus.
Kõiksugu sõjariistade, laskmisemoona, püssirohu, lõhkuvate olluste ja üleüldse sõja tarvituste väljavedu Venemaalt Hiinamaale on ära keeldud.

Vot siuke artikkel aasta 1940

2010-08-13T13:52:00.000-07:00

Elu 14. august 1940
K. Pätsi ausammas purustati
Viinaga ehitati presidendile monumenti.
Möödunud puhkepäeva õhtupoolikul peeti Tahkuranna-Võistes rahvakoosolek, mille lõppedes võeti ette rongkäik 5 km eemal asetseva K. Pätsi ausamba juurde, kus rahvas avaldas meelt K. Pätsi vastu, kes on seisnud juhina Eesti töötava rahva kurnajate eesotsas. Meeleavaldajad nõudsid, et K. Pätsi ausammas tuleb purustada, sest praeguses olukorras ei ole enam mõtet kurnajate ausammastel. Ausammas purustati. K. Pätsi ausamba ehitamisel sunniti inimesi ausamba juurde töödele, kuid sealjuures seletati, et rahvas teeb seda vabatahtlikult ja neid toiminguid nimetati siis talguteks.
Et anda muljet, nagu suhtuksid tahkurandlased suure huviga samba püstitamisse, toimusid samba platsi korraldamiseks talgud, kuhu meelitati kehvi randlasi viinaga, milliseks otstarbeks kulutati 553 kr.
Kassaraamatusse on märgitud ka viinapudelite arv – 150 pudelit, kõnelemata õllest ja suupistetest. Peetud raamatutest selgub, et isegi puude istutamistöödeks osteti viina, mis kurioosumina kanti ka raamatusse.

Tiganiku puut - Kreutzwaldi 51!

2010-08-12T09:41:00.000-07:00

Töörahva Elu 13. august 1970
KUS ASUS „TIGANIKU PUUT“?
Viimastel nädalatel on meie rajoonis rohkesti tegemist filmi- ja raadiomeestel. Esimesed valmistavad ulatuslikku filmi, mis ei anna ülevaadet üksnes Haanjamaa looduse ilust ja omapärast, vaid ka rajooni põllumajandusest, tööstusest, kultuurielust ja tähelepanuväärsetest inimestest.
Raadio aga helilindistab üksikuid huvitavaid episoode meie rajooni eilsest ja tänasest. Möödunud reedel peatus raadiomasin pikemat aega Võrus Kreutzwaldi ja Petseri tänava nurgal, kus küsitleti kümneid möödujaid, noori ja vanu. Küsimusi oli vaid kaks: „Kas teie tunnete laulu „Haanja miis läts Tiganiku puuti…“ ja kus asub või kus asus Tiganiku pood?“.
Mitmekümnest küsitletust vastasid kõik nagu ühest suust, et laulu Haanja mehest nad teavad, ka seda teavad, et praegu Võrus niisugust poodi pole. Kus aga see kunagi asus, seda teadsid vaid kaks poisikest ja üks elatanud onu. Ometi seisis usutlev raadiomees just endise Tiganiku poe ukse ees Kreutzwaldi tn. 51. Saade on eetris eeloleval pühapäeval.
E. PIHLAK

Muusika ilmselgelt ei ole oluline

2010-08-09T06:52:00.000-07:00

Elu 9. august 1930
40 neegrit Tallinnas
8.-12. augustil esineb Tallinnas Ameerika operetitrupp, kes praegu viibib Euroopas võõrusetendustel. Trupp koosneb 40 mustanahksest näitlejast.